| |
Kuidas Saaremaal Karva Jagupil läks
|
|
| |
kõik jakupi juttu järele nimed kohad j.n.e. ka Jagup Steinberg on ta sündimise nimi.
|
|
| |
Mööda läinud Jõulude eel võttis Vilandi mees nõu rändele minna. Tuul vingus puude latvate taga ja lumi lõi venetantsi. |
|
| |
|
|
| |
Jagup Steinberg kraapis majanurki mööda, kust ta lahkuda tahtis, edasi jagasi riideid ja kompsu kotti pannes. Lõppuks tahus ta tugeva keppi mida ta "lõukoera" tapmise keppiks tõutas nimetata. |
|
| |
|
|
| |
Teisel päeval vara kõpsis Jagup Pärnu linna poole mõtteldes edasi: Ilm läks otsegu Jagupi kiuseks tormist tuisule. Isegi reisi kott oli raske kanta rejete ja töömaterjaalega. |
|
| |
|
|
| |
Kui külm harjameistri hamba laksuma pani ei jäenud talle muud nõu järele kuid kusagile öömajo paluma minna ja teisel hommikul panni Jagup külma kaitseks kahepaari püksidele kolm, ja ühe pinsakile neli, korrast tugevamad otsa. Pinsaki käised pruukis ta ainult ühe, ehk õigem viie pinsaki kohta kues, nii esimesel käise paremase, teisel pahemase, kolmandal jälle paremase ja nõnda ed. viimse selja taga rippuvate käistele kaht viimast mõlemaid tarvitas. Kamassidele tõmbas saapa säere säered jätkuks põlveni, sidus mõlemad otsad alt ja ülevelt kinni jättis viied püksid toredaste vene ohvitseri viisi üle säärde otsate alla poole volti. Nüüd oli kott palju kergemaks läinud ainult tööriistad ja tööeest saadud sea karvad olivad veel mõne ära müidud karvade eest ostetud, nõela pakkiga, kottis, mida ta säel ära müja pakus kus harja tööd ei olnud saada; et kui tõsine äri mees mitte ukse linkide kulutamise pärast, sell ajal kus harjatööd vähe oli, sest et sügava lumega igamees oma saapaid rasvama aga mitte viksima ei pidanud ei arvanud Jagup ilma sehvti tegemata ära minna sest ta lootis töökõrval kord rikkaks kaupmeheks saada kui päevas pari sukka nõelu äramüis ei kartnud ta veel pankrotti jäämist. |
|
| |
|
|
| |
Kui ta hoomikul oma päevakava tee sihi ja eeskaavaga valmis oli võttis keppi jättis pererahva jumalaga, tänades öömaja ja toitme eest astus uhkest uksest välja vaatas oma ülikoonda tänase ilmaga võrreldes ja nuristas läbi hammaste: "Ialgi ei karta ma nüüd enam külma." Ta näust paistis rõõmus toredus, mis liikmeid korraga kõrkuses liigutas oli see, et mees kui Hispania rüitel Donn kui ja mitte vähemalt kui baltimõisnikud raud riides edasi astuda võis laulu jorutades: |
|
| |
|
|
|
|
13 |
''Ei kohuta mind kuriilm
|
|
|
|
14 |
Ei, lumesadu kange külm.
|
|
|
|
15 |
Kas sadagu küll nug'e maha
|
|
|
|
16 |
Ei mõeltud reis jäi käimata."
|
|
| |
Nii sammus ta Pärnu linna toredasti sisse ühtegi uudishimulist vaatajad ei pannd ta tähele, vaid mõnese suurematese kaupluse astus ta sisse harja tööd küsima, kuid, ei ole saadi vastuseks. Jagup arvas et Pärnus meistrid küllalt on mõtles enne Jõulu Saaremaale jõuda kus kui tundmata mess "Jõulurõõmu" kuulutada võib. Paaripäeva pärast luusis Jagup juba Raja jaamast Sindi kalevi vabrikule selga pöörtult "lõukoera" keppi najal Lihula poole. Õhtu hilja jõudis ta Lihula sisse kus linna vaht arulist külalist oma herra juure öökorteri kutsus. Siin oli Jagupil kõige suurem rõem otsata rindu läinud kui talle rända ja Rentkati (olen unustanud õige niime) jutt kuida teda Riigas jalaümbertmailma reisult ausast vastu võeti, mida Alitsi Ats oli tall ette lugenud, ja nüüd arvas omaga määratumas Lihulas seda samma auu olevad, kus ainult hilise öö ja teadmata rändajale rahva hulk puududa võis. |
|
| |
|
|
| |
Lihula vaht käskis kaupa kotti oma tuba jätta ühes muude tasku väertasjadega ja saatis Jagupi, kes küll eestikeele oma lõukoera keppi jättes nuristes tuba pidi astuma. |
|
| |
|
|
| |
Uks kurati lukku kui Jagup veel venekeeli karjuda tahtis et voodi padja ja õlgetedagid oli - aga paraku ei võinud ta muud enam sajata kui "Postoi paran (parin) saame veel kokku! . . . . . |
|
| |
|
|
| |
Homikul tuli võtmemees teda herra ette kutsuma aga Jagup oli veel pikali pinkil. "Tule välja kässib võtmes |
|
| |
|
|
| |
Jagup aga kostab et ilma tema abitulemata tulla ei või Mis põrkut siis sooga on? käristab võtmees läbi tumeda pimeduse väikse akna pärast, kas oled ära külmanud pinkile?.... |
|
| |
|
|
| |
"Ei, ei, kulla herra Ol, - ol, - ole hea mees tule tõmba püksi paela sumale Jagub seljali püksa korrale seades. |
|
| |
|
|
| |
Mis põrku püksi paela, - silmapilk, herra ootab! kunna ta Jagupid keskelt kinni tõmbama läks. Kõvem, kõvem velli. - Võtmemees tõmbab viimase jõu koku, küsib kas küll on. - "Ei, ei, velli kõvem, kõvem." Võtmees kutsub kojamehe appi nüüd tõmbavad teineteisel poolt Jagupid naerupidades kui sipelkaks. "No, vott, vott, naa, - kes peab see koorma ülevel - ja vott nüüd on mees tugev kui kalju!"... |
|
| |
|
|
| |
Palub ülesse aitada, ka seda täitetakse, kus ta isi ruttu oma pinsakisid selga panema hakkab, mis peale võtmemees käsib ruttu olla. Kui kõik poole tunnipärast valmis ja Jagub valgese koridori astub tõmbab võtmemees ripakil käiste pärast küsides selja tagast - miks need nii on!? - |
|
| |
|
|
| |
"Pole ju aega"! - ise karjud varemalt ruttu, ruttu, kui ma veel aimasin." |
|
| |
|
|
| |
Jagup astub politsei ülevaataja ette tuppa, kes meest pea laest jalatallani läbi iilib. Müts maha!! "Miks,? ei herra see on mu oma. "Sinu oma paran! käristab politseinik. |
|
| |
|
|
| |
"Ja Jah, paran , paran" |
|
| |
|
|
| |
"Mis su nimi on? |
|
| |
|
|
| |
Jagup Steinberg, harjameister karva ja nõela kaupmees. - kogeldas Jagub. |
|
| |
|
|
| |
"Kust pärit?" |
|
| |
|
|
| |
Vilandi valgehobusevallast, herra paran."... |
|
| |
|
|
| |
"Kust sa see kottiga matterjali varastasid?"... |
|
| |
Var,-varr,-varras ma pole vaid paran teen harju ja ostan töö vastu karvu, näe säel ongi. - ... городовой, на трой суток по аресть! - kolmeks päevaks teda aresti.- Kui Jagup uuest tutava ukse ete jõudis, küsis ta miks teda jälle kinni pandavad..... |
|
| |
|
|
| |
"Selle eest et herra oinaks sõimasid." |
|
| |
|
|
| |
"Ei ei jumala eest mitte ma ütlesin ju ikka paran see om ju venekeeli herra Sisse, paran on oinas parin on herra. |
|
| |
|
|
| |
Noh mine tea teite keele murret, settud ja harjukad ütlevad ikka paran kuppi, paran kuppi; teite linnas on keeletarkad sõnad lollist ümber tagunud ja mina pean, teab kui kauaks jälle istuma minema nendelolluse pärast - "Kolmeks päevaks, - astu sisse! - Tola! ---- |
|
| |
|
|
| |
Võtmemees tõukas Jagupi kolinal uksest sisse, keeris ukse lukku, läks ära. |
|
| |
|
|
| |
Jagub ronis nurkast pinki ja voodi peale, ta süda oli täis hambad kirisesid miks aga need lollid mehed kes venekeelt ise ei oskagid arjuka ja Settu selged sõnad, kes Eurupa aastas äerest äereni läbi käivad, hukka mõistvad ja teda selle eest soola ja veele paastuma panevad, kallid kaupapäivi viitavad ja inimese antverki auurikuvad.---- |
|
| |
|
|
| |
Teisel päeval polnud süda veel jahtunud, vaid kätte tasumise plaan oli peale lahti saamist, kas või keisrile kaebada missugused lollid tall ametis on, kahju et tall keel puudus, sellega leiab nõu, mõtles ta, ja saan venemaal kaupa=ilmaavata, kui ma Virtsu ja Orisaare kardonnidese ran̄avahtitele hobuse puhastamise harju teen saan säelt venekeelt küllalt - noh iks ma viida tööga ka rohkem aega, jälle rohkem võitu!?... |
|
| |
|
|
| |
Kui Jagup mõni päev hiljem Virtsu ilmus, kohkus rõemu pärast ära, ega nüüd tööd teha pole, maa on otsas jäetand meri ees, julgust on mull ka tõesti jo täna öösel lähen õpin kardonis venekeeli ka, noh siis üle jäe=mere, ja mis lollid mehed siin pool elavad; ometi siin on jäemeri säelt paistab maa, ometi lähen mina esimeseks, - ju säel venekeelega ka läbi saab, üle põhjanaba uuele maale, see on minu suur auu kuultsus auupalkad - aga postoi, kelekile ei näegi ma sest sõna, ei ka kõige parema venekeele õpetajale kardonis, muitu võib öö sees minu õnn teiste oma olla. |
|
| |
|
|
| |
Kurikoer ja vahisoldat ei lase Jagupid kortonni, ja asja ära seleta ka ei oska, küll palub soltati Jumalakeeli sisse õpima minna ja siis ära seletama tulla mis ta tahab siit, aga soltat omakeelis нельзя (ei saa) koer oma keeles hahh - aru aga saa mitte tuhka. |
|
| |
|
|
| |
Kui soldad tasase juttu üle järele andis ometi läks koer kurjemaks kui Jagup keppitõstes et see loukoera tapnud on ja teda tappab koerale sõnus. Viimaks pööris ta ümber ja läks Virtsu vanase kõrtsi öömajale. |
|
| |
|
|
| |
Homikul vara kukke laulust ajas Jagup jalule jo mõtles Orisaare kardoni minemise ilma aegu olevad, parem on muitugi suurmaatükk, poolmailma, üles otsida kuid paari harja pärast, ehk kas sedagid saab, Orisaare teed küsida ja sinna minna. |
|
| |
|
|
| |
Kumagi kantsa ja kepile lõi ta sukkanõelad alla ja julge meelega, ilma keeleta kodumaad maha jättes, teadmata kas parem läheb kui Nansenil läks astus ta üksi teele mõtteldes, kui ma selle ma tükki lejan ja keegi vägivallaga mulle peale tahab tikkuda, et ära võtta, ometi pole vist võimalik, sest meri näitab korra ümber olevad ja taevas kummuli päel. "Säilt ei taha, mõtles ta, ennem välja tulla kui mulle leidmise eelõiguse raha mõned miljunid maksetakse. "Süja saan ju ikka säelt - Ameerikaski olla leiva puud! - - - - - - |
|
| |
|
|
| |
Lõuna ajal astus ta esimest korda maale, kuid imestust, majad teed põllud inimesed liikuvad, ja kui küsib mis maa see on, kostetakse Muhu. |
|
| |
|
|
| |
Esimeses ehmatuses jähi Jagup vaiki, vaatas mere poole tagasi ümber, arvan ennast eksind teise maale tulnud, aga esimest ka näha ei olnud; siiski ei kohkunud see sugugi sest säel elas rahvas, harju võib ikka punuda karvu palkaks saada, need ära müia nõelu osta ja jälle müia; ühe sõnaga, sehvti võib teha ikka, ehk veel ülihäästi - seego, Sehvt jäeb sehvtiks.---- |
|
| |
|
|
| |
Muhu teist äert tahtis ta ruttu näha, püidis ruttu väikse Väinale, säelt Orisaarese kaudu Pöidi kihelkondas harju tehjes ja sööki ja karvu palkaks võtes, kunna ta kord Keikuste poodi õhtu hilja läks, kus kaupmees juba talle tuttav oli, karvad ära müis ja öömaja palus, aga säel ootas jälle halastamata saarlase otsus rändaja harjategija vastu, mida ta päeval mitmes kohas kuulnud oli, et ruumi ei olla, sugugi võerast ei võtta, ja üleültse võerale närus rändajale öömaja ei saa, kunna kaupmees kostis karvad ostan ära, aga öömaja ma ei anna! |
|
| |
|
|
| |
Jõulu eel paarpäivi jõudis ta Valjalga Rahu, Jööri, Kõnnu küladese kus ta rohkem tööd leidis ja oma elulugu sell viisil jutustas. Tema oli mõni välja õpetud harjategija, töö puhtuse järele, kuid kõne kõne puuduses ei nälgind mehike ka. Küll ei saanud ta sageli öömaja, kunna ta elavalt oma elulugu säel juttustas, kus teda vastu võeti; enamiste olnud Pöidil elamine vaevaline rahvas olla karm ja kade. Õhtu hilja tulnud ta teed mööda kuulnud kolme versta kaugelt kui küla poisid riidlenud, "täjiste nugade sortsimine kostis mulle kätte; küll on aga Saarlased hirmsad mehed! Kui perepoeg asja järele päris kuitas nii kaugelt kuulta võib, kostis Jagup et ta ikka peri, aga mitte vastu tuult mööda ei käi. Mäesmõisa omanik ei tahtnud teda jällegid Jõulu laupäeva öösel öömajale võtta, kunna viimati võtis, esimese püha homikul sööma saagi ajaks mõtles Jagup küll mina sulle mängin.... |
|
| |
|
|
| |
Pere läheb sööma Jagupile annetakse võid läila silkuga nurka peusi; Jagup ei võtta vastu vaid "iga ma koer pole," kostab. Nüüd peab peremees Jagupi laua juurde kutsuma, sest häbi esimesel püha homikult vaest rändajad söömata ära saata. Söögiks antakse räimi, suppi pool suurt taluleiba. |
|
| |
|
|
| |
Jagup sööb isuga, keerab, kui söögiisu täis, nahkkotti selja tagast ette võttab leiva laualt ühes räimestega paneb ilusasti pereisa nähes kotti valab ülejäenud suppi ka juurde, paneb kotti nööbid kinni ja tänab, miks nii teed, peale, "kõik on minule ju antud!" - |
|
| |
|
|
|
| |
|