h40809490000
välismaa
Esken, Johannes
1897
Korjamisest |
||||
| "Meil on vähä mei väsümme / Meil on tühjä mei tüdümme" laulis jaanuarikuu lõpul 1897 Ann Tootsell, üks minu kõige parematest vanalaulude oskajatest. Ja mis üks Eesti eit kord laulus ütleb, see peab ka nii olema. Sellega on vist selge, et temalt enam laulusid saada ei ole ja kui juba tema enam ei oska, siis on minul muialt vähä selleks lootust. Aga siiski võib olla, et tuleb neid veel ilmsiks, siis panen nad ikka paberisse. Nüüd kus enam suuremad materjali saada ei ole, vaatan pisut tagasi oma tegevuse peale. | ||||
| Mina ei ole mitte üks esimene algupäraline korjaja, vaid nagu üks joodulaua ärä koristaja, mis toidus juba teistest suurtest võõrastest on järele jäänud, seda olen mina tallele pannud, et sest ühtegi hukka ei saaks. Ehk kuda Kolga rannas ilma kutsumata võeraid kutsuta "labuline". | ||||
| See oli aastal 1892 juunikuul kui stud. med. H. Lohg Kolga rannas vanu laulusid käis korjamas, puutusin mina temaga seal kokku kui tema Leesi külas, Suugu talus, Tiina Maibomi, tema tütre Ann Ungardi ja tütretüttarte Anna ning Miina suust laulusid üles kirjutas. | ||||
| H. Lohg kirjutas kaks ja pool pääva ja et seekord laulud otsa lõppesid, reisis tema edasi. Ära minnes jättis paar poognat paberit minu kätte, et kui veel midagi tähtsat kuulen, siis üles kirjutan ja temale Tartu saadan, mida mina ka tegin, sest pärast tema äraminekut tuli veel kaunis hästi materjali, iseäranis pulma laulusid, nõnda et need paar poognat peagi täis olivad. Olin need Tartu ära saatnud, tuli veel ühte lugu aeg-ajalt töö ja talituse juures, naestel vanu sõnu ja laulusi meelte, mida mina seal kõik paberisse pistsin. See oli minul sest hästi võmalik, et nende juu- res teenisin. | ||||
| 1893 veebruarikuul asusin Jamburgi maakonda elama. Siin leidsin, et naaprus elav eit Ann Tootsell vanu laulusi oskas, siis kirjutasin vahetevahel tema suust neid ülesse, kuni temalgi seekord otsa lõppesivad. Nõnda seisivadki kuni novembrikuuni, või selle ümber, siis juhtusin "Postimehest" vanavara korjamise aruandest lugema, et stud. med. H. Lohg oma korjanduse dr. J. Hurti kätte on saatnud, kolisin mina oma korjanduse ka ülepeakaela kokku ja saatsin Peterburgi, kust mulle kirjaga vastus tuli, et kõlblik on. Kus sees veel paluti koguda kui võimalik saada on. Siis läksin 1894. a veel naabrieide juttule teda paluma kui veel kuhugi nuppu nurka, mõni mõttesalm on seisu jäänud, et siis seda viimast veel kui kudagi võimalik oleks ära annaks. Kusjuures nõnda kuda vähägi võimalik igate pidi ergutates ja mitmeidki vanu laulusi ette lugedes, kuni viimaks jälle suu sulaks sai ja laulukeeled eidel lahti läksid. Kirjutasingi jälle mittu head laulu ülesse kuni seekord kõik otsa said. Said seekord küll suust otsa, aga ei olnud veel mõistusest lõppenud. Sedaviisi olen neljale korrale tema suust laulusid üles kirjutanud. Selle läbi olen isegi petta saanud, et arvasin juba lõppetatud olema ja saatsin korrale kõik üleskirjutud laulud ära, ilma et oleks omale ärakirja ehk registrit kodu jäänud, kust oleks nüüd pärast näha võinud, kui uuest naestel laulusi juure (meelte) tuli, mis juba enne olen üleskirjutanud, mis mitte. See tegi mulle nüüd viimsel ajal raskust, sest mälestus ei jõua kõiki meeles pidada, ja sagedaste on mõned laulud väga ühte moodi. Nüüd võib olla, et mõned laulud, mis juba enne on saadetud veel selles viimses saadetuses teist korda on kirjutatud. | ||||
| Teised laulikud on veel Migiwoorid ja Taalerid. Nende suust oli koolmeister Th. Uustalu juba enne mind paremad laulud ülesse kirjutanud, kuna mina nende ütlemise järele neid olen kirjutanud, mida nemad ei ütle olema Uustalule laulnud. | ||||
| Siis on veel minu võerasema Maria Esken sündind, Siiberk mittu laulu laulnud ja mõnedele mõnegi rea juure lisanud. | ||||
| Need on minu laulusooned olnud, kust seiesaadik ikka on aeg-ajalt võtta olnud mis muina targal ajal on tallele pandud. Nagu iga asi vähäneb, mis võetud saab, kui jälle peale ei panda: nõnda ka laulud ja lugud. | ||||
| Suuri raskusi küll ei ole mul olnud, aga siiski on tublid kannatust pidanud olena. Olen kord juba kuskil üles kirjutanud ja lähän teine kord tagasi, siis peab ikka "suu pehmes kohas" olema, - nagu rahvas ütleb - enne kui jälle asja saab. | ||||
| Kord käisin (siin ligidal) ühe Tartumaa mehe juures, kes, rahva juttu järel, pidi vanu laulusid oskama laulta. Oskas tema või ei, aga minule ei laulnud tema mitte üht laulu ehk küll tervelt kuus tundi igate pidi teda püüdsin sellele meelitada. Tema ütles: "See olla patt niisugusi kõrtsi loralaulusi laulta ja tulla Eesti rahvale tiutuseks. Kui neid üles kirjutada ja trükki anta? | ||||
| Kõik need ülemal räägitud laulikud elavad praegu - peale Tiina Maibomi - Jamburi maakonnas Simititsa mõisa maade peal, ostetud koha omanikkudena ehk nende sugulastena, kuhu nemad 1885-86 aastal elama on asunud. Nende vanadus on neljakümnest kuni 80 aastani. Laulud on nemad noorel põlvel karjas käies õppinud. On kõik enam ehk vähem hea tervise juures. Tiina Maibom elab praegu Kolga rannas Leesi külas, on umbes arvada 80 aasta ümber vana, jäänud vara vaesekslapseks, teenin'd võeraste inimeste juures. Näinud noorelt palju vaeva, kannatanud mõnikord nälgagi. Saanud noorelt mehele. Lehm löönud lüpsmise ajal savaga silma ja silm kautanud nägemise, umbes 40 aasta vanuselt. 10 aastat tagasi hakkas teda kange peavalu vaevama ja kautas umbes kuus aastat tagasi tema teise silmagi nägemise peaaegu üsna ära, sellest saadik on tema alati pidanud voodis olema! - "Oh anna õnnist tunnikest!" | ||||
| 3.II.1897. Johannes Esken. | ||||