Metadata

COL: Helene Maasen
ID: H III 8, 795/7
LOC: Palamuse khk., Kaarepere v.
TMP: 1890

Kaareperes 23 dal viinak. p. 90.
Austatud herra doktor!
Saadan jällegi sellegi näputäie ära, et siis erksama vaimuga uuesti tööväljale astuda võiksin. - Kas viimne poogen Teile meele järele on, seda ma ei tea, aga ma ei leidnud enne rahu, kui seda kõik "kirja pannud" olin ja kellegile muule ma ta'd ka saata ei teadnud. Et see lugu puhas tähelepanemata ununeks, see näib mulle otse patt olevat.
Viimsel ajal on vanavara korjamine veidi longu jäenud. Et ta vähenenud, seda ma omast kohast küll tõendada ei või, sest ma olen nii mõnedki uued allikad üles leidnud, aga minu arust on korjajad hooletumaks jäenud. Vanavara on rahva seas küll ja küll, aga teda pole nii kerge kätte saada. Hoolt peab korjajatel olema. Ma olen nii mitmetele vananaestele, kes endid ütlevad laule mõistvat, aga äkitselt ütelda ei tea - pliiatsipulgad ja paberiraasukesed koju viia andnud, et nende lapsed ja lastelapsed laulude esimesi sõnu sinna peale üles tähendada võiksivad. Senini pole veel ükski eit mu juurde tagasi tulnud, aga ma loodan, tuletan neile nende lubamisi teiste läbi meelde ja - ootan; - kui kõik ei tule, ehk mõni ikka.
Oma veikesest raamatukogust olen ma raamatuid välja laenanud ja nõuan iga raamatu eest 2 vana laulu maksuks. Ülepea nõuan ma iga vähema teenistuse eest nüüd maksu - ikka vanavara ja jälle vanavara. Dr. Veske matusel kuulsin, kuidas keegi noormees ühe teise tundmata inimese vastu, kes minu nime temale nimetas - minu kohta tähendas - "Die gehört ja schon selbst zu vanavara" - Nii vähe meelitav ka see tähendus oli, siiski teeb ta mulle palju nalja ja elustab mind mu ettevõtus, et ma vähemalt 25 kordagi saaksin saata ja siis jubileumi võiksin pidada. - - ? Palun andeks, kui Teid oma lapsiku kirjaga ehk tülitanud olen, aga Teie olete meile vanavarakorjajatele juba kui isa ja ei mitte võeras.
Aupaklikult tervitades
Teie tillukene "vanavara".
Helene Maasen.
Plattf. Kersel.