| |
Juhtsõna, setokõstõ rõivist ja elohoonetõst.
|
|
| |
Seto esi.
|
|
| |
Kiäki ei pia arvama, et seto, kreeka õigõusu peräst venelases om saanu, ehk kuigiviisi vindläisi umis "veljos" pidä. Nii pal´lö kui seto hinnäst "maamehes" nimitä taht, niisamavõrd armastas timä ka "vindläse" nimme, ehk ta küll näidega usu-üteüseh eläs, ja näil üts vaimulik imä om. |
|
| |
|
|
| |
Mino nägemise ja tundmise perrä armastava nimä "seto" nimme parambahe, mis eestläse näile andva, kui nimme "полувѣрецъ", minka vindlase näid sõimasõ, ehk na küll kõiki näide usukumbit, kõiki liig säädüstega, parembahe ja kimmämpä pidäva, kui nimä esi. |
|
| |
|
|
| |
Kui sa setot "setos" nimitat, naarap ta sullõ uma rõõmsa "tsuhkna" vasta, ja asi om tasa, sõbralik jutt, ütest ja tõõsõst asäst kõnõldas edesi, niigu es olõski tõinõtõist iälgi sõimanu. Ent "полувѣреци" nimme kuuldõh, lätt ka timä latsõlik söä täüs, ja ta nakas vindlaist nousima ja sõimama, kes teda nii ülekohtutsõl kombõl sõimas. - |
|
| |
|
|
| |
Nii ta mehekene eläs "vinne usu" ja "moakeelega" mink perrä ta Eestläisi ka "moa-mehes" kuts, kuna ta esi ei "vinne miis" ei ka "moamiis" olla ei taha, enge esihinne vaihõl kõneldõh ütlese, umast suguvelest: "Ta om mii rahva jaost!" Nimelt ei armasta näide naisterahvas "setõkosõ" ei ka "полувѣрце" nime, sest et na harva neid ütlemisi, ja neidega viil nii ärr' ei olõ harinu ku meesterahvas. - |
|
| |
|
|
| |
Muido omma na hendä keskel väega sündliku inemise, kes kõiki ummi põldõ ja hainamaiõ jagamisel külä ja kodo õigusega läbi saava, nink mitte kohtutiid ei talla tühä asä peräst, olgu sis et mõni kiusupunn ja viinavaat ka näide hulgah om, kes kui pasanõ vasik, kõigõ karä kiini pand. Nimelt tulõ näid kittä vanõmbide armastusõ ja avvustamise peräst. Kui küll esä, ehk vana esa jo mitu aastaka aho pääl istus - om ta ummõhtõki kõigih asjuh, kui maja pää, nõuandja, ja otsusetegijä, mis iäl vahtsõmbast ette võõdõtas. Ehk pojal ka kulupää otsah om, siski hallhapõn aho pääl om timä käskja, juhataja ja oppaja, ja üle "tätä" käsü ja keelu ei tohe ütski majah minnä. Kui majah pal´lo kõnõldas, ja vana esa aho päält midägi pajatama nakkas, - omma kõik vaiku kui kerikoh, ja kullõsõ timä kõnõht au andmisega. Ma olõ seda mitmõh ja mitmõh paigah tähele pandnu, ja mõtõlnu, et setokõsõ selle asja poolõst pal´lo maad edepuul omma, kui siinse Eesti tütre ja poja, kedä ma', kui see mu või- musõh saisas, sinna opma saadas, kuis vanõmbit armsas ja ausas peetäs. Kuna siinne vana esä ehk imä kõigipidi põlõtus ja teotedus saap, ja lastõ ülejäänüiste rõivahilpaga hinnäst katma piap, - näi ma näide keskel ollõh, näide seah elleh, et "vanalõ tätäle - maamalõ - õks vaia peenemb hamõ anda, peenembast rõivast särk ummõlda, - timäl om jo vana kihä, nõrk joud, kia jämehet ja paksu kanda jovva-i'." - Nii eläse kõik poja ja tütre, vana esä ahopäälse trooni valitsusel üteh, kooni timä kiil neid või viil opada ja juhata, nink üttekokko, üte katusõ ala hakõ, niigu umma kodost rahuriigikest. - |
|
| |
|
|
| |
Välästpuult om seto jo kavvõdast üts tuntu inemine, uma valgõ särgiga, mida Jummal esi valgõ uti säläh sändses om pain'nu. Nooril tsurakõsil saava veel pikä' hammõ tettüs, mis alapuul põlvi küünüs, ja na, mõnõh paigah kogoni kümne, 12ne aastani kaadsulda kargasõ. Kaadsa ehk pöksi omma mõnõl pakladsõ, mõnõl ka linadsõ, ent kõigil omma nima sinitsis-triibulisis painõtu. Nooril tsurõl omma ka mõnõl jo ostetust rõivast - kas juudanahast, ehk sammõtise - kogoni laja "pöksi" ummõldu, midä na pühäpäivilde, kerikuh ja kirmassih kävvüh, jalah kandva. Jala kattõs omma näil tüü aigu päternä, mis paklakeerüst omma palmitu, ja ka viiso', mida na niidsist (paiu, lõhmuse koorist) kudava. Kes jo joukambast elas, pand tsuvva, toorest ehk pargitust nahast jalga. Nee egapäävätse kodokängitse omma meeste- kui naisterahval ütesugudsõ. |
|
| |
|
|
| |
Ent kaputa omma mehil ja naisil esisogomadsõ, mitmõsuguste kirjuga. Inämbusi omma na luikvalgõ, mõnõl ka aha', ent pia vassa laiult kirju kaputu seereotsah, midä rohkõmb, seda uhkõmb. Pääle kaputide omma mehil jalgräti', villani, ehk villagu', naisil rasu', mia muud olõ-i kui üts neläkandiline rõivapala, mida väikeste vüükestega ümbre seere köüdetäs. |
|
| |
|
|
| |
Aastakka kol'kümment tagasi oli mehil kui naasil ütesogomadsõ päälmädse' rõiva: räpik, ahast, ehk ka kogoniste luikvalgõst rõivast, kink pääle 90ne ehk ruubli iist verevat kaarust (punatsit kablasugutsit pailu) ummõldi, kõigõsuguste säädlemiste ja vigurdõ plaanil, midä kõigõ rohkõp sälä taadõ puusõ pääle taheti ja tetti. Säänestsamma mustist muudu kandva viil parhillaki kabõhise, kuna mehe neid kõrvalõ omma hiitnu, ja tuu asõmõlõ kampsoni ehk poolesärki võti, mis ka puusõga külh om, ent siski mitte pikemb ei olõ kui põlvini. Sälä pääl, ütest puusast tõistõ, omma nimitetud rõival, kõigõsugumadsõ' viguri, mida näide umblõja (rätsepät) kavalaste vällä lõikasõ, mano pandva. Ka omma niisugutsil puulsärgel, päälmõist siilo pite sammõti pantu, vingõrdi-vongõrdi kirotõh. Nii sama om täl üts karmann, hüä poolõ pääl, mis piutamisi alla, kogoni pea ligi puulõ om. |
|
| |
|
|
| |
Talvõs omma naisil kui mehil kasuka lambanahast, kuna edimätsil ka nee verevas pestü vasikanahaga "tsakkõga" ehitedu omma ümbre kõigõ kasuka, mis nii vällä näütäs, kui saisas sääl hulk suuri saehambit. Sälä takah om ka neil puusast puusani, verevast nahast lõigatu vikur ummõldu, mida viguritsemp, seda paremb ja uhkõmb, tuu umblõja ausamp. Muido om kasuk uma moodu perrä, liiga pikk ja lagä, nii et kokko keerutõh, kestkiha vasitsõ puugnitsaga kinni pandõh, siilo ots tävveste sälä taadõ küünüs. Siski, ehk kasuk küll lai, piäp ta rindu eest vallalõ olõma, ja ligi kestkihä suurõ koti tegemä, kohe naane rinna pääle suurõ sõlõ sääd, ja puuhu latsõgi pand, külmäl talvitsõl ajal. Nii näi ma ütte seto naist jo hüä tükü aigu tarõ olõvat, aho iih piistlevat, kuna täl lats välast tullõh puuhu magama oli jäänü, ja hulga ao peräst viil tarõh üles heräsi, ikma naas, kost ta tedä ka välla võtt, aho iih peesütäs. |
|
| |
|
|
| |
Meeste kasuka omma nii sama laja', ent ilma puusõlda, ja verevide ehtildä, kellel "varätnik" (krae) pääle om ummõldu, mida tuisu ja tormiga hüä üles tõmmada. Niisugutsõlõ lajalõ kasukalõ tõmmatas talvõl viil üts lajemb rõivas - härmäk - pääle, mida vüüga kinni tõmmatas, vällä mintäs, kas "kümne külmä vasta." Hammõ omma näil ahtakõsõ, nii kogoni kühma pite, ilma kaaltagotseta, mink asõmõlõ verrev pail om ummõldu, kooni puumulgu veereni, mis ka niisama verevät ehet kannap, ja kaala all, kura poolõ pääle lõigatu om. Käüse omma näil otsõst laja, kink "käde suu" ümbrele paar verevat juunt om koetu, mida ka hammõ alaots niisama kannap; naistõ hammil omma ka olgõ pääl uhkõ kirä, ja pia kõik käüs lakju ja ahtakeisi jooni ja kirju täüs. Mustõ olli' näil käüse katõ võrra pikemba kui käsi, ent nüüd omma na kogoni parra ummõldu. Jo kavvõst om arr nätä, kui rõiva ojju pääl pääle mõskmise kuiõsõ, kuas kabõhiste, kuas "poissa hamõ" om. Olgu hamõ kumma sugu jaos om, ent iks om ta kühmä päält katõkõrraline, kuna ta ka edepoole, rindu pääle, üte "kauka" või karmanni tege, koh ega seto umma "raharaaskõist" hoit, pung nööriga kaalah, ja kaukah. Ent naisterahvil om sääl seeh ka uma tarvitus, niigu imä uma tütre poole minneh tege ja laul: |
|
| |
|
|
|
|
23 |
"Panni ma puuhu pudrojahu'
|
|
|
|
24 |
"Kaukahe kamajahu
|
|
| |
j.n.e."
|
|
| |
Hammõ pääle pandva seto naisterahva rüvvä, mis paklanõ, ehk rikkambil peenikene linanõ om. Mustõ ol´l ta kogoni valgõ, mida uhkust aiõh mändsehe motselahe visati, (Rossõga painõtu kutsuti vanast "krassikõs, peräst rüvvüs, ehk rüüd) ja siäl arr painõti, rossedsõ viiga, mis ka väega illos ol´l saanu. Parhilla ei paina kiäki enäp motsela rossõga, enge egah suurõmbah küläh, ju viil inämb Petserih, omma sändse painaja, kes 10ne tinga iist langanagla ja rõiva-arssina painva, mis taivakarva sinikas, kellel mitmõsugutsõ valgõ viguri seeh omma. Sändses saa painõh rüvvürõivas, millest rüüd ummõldas, kel 1 1/2 arssina pikkusõ ahtakõsõ käüse pandas, mille sisse jämme paklanõ rõivas pandas, et ta häste kangõ olõs, trammih saisas. Käüseotsa omma kinni ummõldu, mille otsa mitmõt karva verevä nööri ummõldas. Et nee liig pika käüse hammõkäüste illo varjama tüke', - sis säeti na vüü ala vangi. Käel om niisama mulk niigu meeste vestelgi Eestimaal. See imelik rõivas om ütesugunõ, ja kannap siski kolmõ nimme: Hammõ pääle aetult äripäävane, paklane ehk linanõ rõivas kutsutas "rüüd" ehk krassik; peenikesest vabriku, ehk toomitsõst leederi rõivast ummõldu kutsutas "sarahvan" ehk kitasnik, midä suvitsõl ajal kerikohe, küllä, kirmaskile, ehk neiu kohegi podruskis minneh, pääle pandva. Kolmas nimi om "sukmann", midä peenikesest kalõvist ummõldas, nimelt rikkimbide puult umilõ meheleminejile tütrile. Kõik ummõldas üttemuudu, nii et kats viimäst tuuvõrd tõistõ omma, et näid verevide ja haljide pailuga ümbretsõõri ilustedas, nimelt kaala ja puumulgu ümbre, kohe viil kinnipandmise tarbis mitmõt karva klaasnüpsi ette pandas. Sarahvanile ja sukmannile ummõldas mitmõt ja mitmõt karva paila ja vinkrigu, mändselt kolmõlt kõrralt, et ta hüäste näküs olõs. - |
|
| |
|
|
| |
Suvine pääkatõ om Setukestel vildine kaab, niigu siin vanast Võro kreisihgi kannõti, keti vanast üts Haani miis tennü ja vannutanu olli. Ent näile es tii ka Haani miis nii süvvi ku maamehile, kel "suurätt" pääle piibu ja tubakukoti, räni' ja pesso', ka kübäräh ehk viltkaoh olli'. Setokõstõl kunagi jo suurätti ei olõ. Näide nõnarätt om särgisiil, ja käessälg, nii et na eski naardõh ütlese: "Imä kinke meile kol' suurätti: üts ja tõõnõ käüs, kolmas hammõrüpp. Vott, nuu' omma mii suuräti, ni nõnapühüse'." |
|
| |
|
|
| |
Innevanast, ku viltkaabu, ja parhil'tsit poodikaabo viil olõ-õs, - sis olli näil puhona kaab, kink küleh pahadu kinä' pandlõ', ja preesi paistõ' ja hilksi. Mõni nuur tsura palmits ka hinele, ja noorõmbile poisalõ olõkübärit, rüä- ja nisiolist, mis ka lämmide ilmuga kerge' pääh ol´l kanda. Talvidsõ kübara omma näil parhilla halli ja musta, blühsidse, mis poodist ostetu omma. Harva om mõnõl rikkambal ka luntkõrvuga rebäsenahane küpär pääh. Mõnõl noorõmbal setol om ka korgõ peräga "toroküpär" pääh, kes "maameeste" muudu armastama nakkas, ja poolõsärgi asõmõlõ "pindsaku" sälgä om isknu ja läükvide seerde, korgide kundsõga saapa' jalga om pandnu. Sändside saabastõga ajava seto noorõtsura' paha pal´lo uhkust, mis näil mõnõl vasitside kannustõ ja niisamasugutsest metallist tettu rauduga ehitedu om, mis kundsõ küleh kui kuld hilkas. Mõnõl omma na ka peris kustoli mürgüst tettü, nii et ta astuh kivikeisi vasta tuld tsärinaga löö, et hoia silmä' iist. Mõnõl masva sändse saapa 10 kooni 12, ehk rohkõpki ruublit, midä na saapategijil nimelt nii tetä laskva. |
|
| |
|
|
| |
Säänest sorti uhkõ tsura kann'va ka umah pääh suvitsõl aol "säksa kaaba", mis piinü vildiga omma, vai karmanni tsuska, säält vällä võtta, - ja nurtsunu ka' olõ-i. Mõnõl omma ka "kartusõ" (lakatsi') moodus kanda võetu, nii et niä niigu mändse lätläse omma. - |
|
| |
|
|
| |
Ent kogoni tõõnõ värk om näide kabõhiste pääkatõhtõga. Naase kandva umah pääh linikut, mis ütesa lihaküünärd pikk om, ja kink otsa verevält ja viguridselt kirotedu omma. Niisugunõ linik köüdetas üle otsaedidse päävööga kinni, kuna ta mõlõmba otsa üle sälä ribah omma, ja vüü ala kinni pandas. Linigu pääl om verevät kirja rätt, niigu na sändsit õks armastasõ, mis mõnikõrd kunstlikult sarviga üle otsaedidse, kukru taadõ kinni. Naistõ hiusõ omma katte kossa (palmikussõ) palmidu, mis kunagi linigu alt vällä tohe-ei näkküdä. Tütrikul om üts ainus koss, mink otsa ta kõigõsugutsit verevit ja kirivit närtsä armastas säädä. Mõni rikkamb tütrik ost poodist nimelt siidipailakõisi, ja tege neist hinele pahadu ilosa "kossatessonga'", kink ilo abil ta ilma rätilda, kogoni palja päägä kävvü armastas. Kua tütrik "patatsõs" om saanu, - midä neide siäh küll vähämb om kui muial, - tuu tohõ-i inäp palja päägä kävvü, ei ka kossatessongit kanda, miä õigõ tütriku ilo om. |
|
| |
|
|
| |
Põll, mis Eesti naisil, ja ka piiri pääl olõvil setokõsil om, - om kavvõlidsimbil seto kabõhidsil viil tundmada, ja kandmada. Tuu iist om viil parhillaki rannapoolsõl Tresteni ja tõisih külih, naisil kats kirotõduiste otsõga "tiranikku" (käterätikest) tõõnõ tõõsõlõ poolõ, vüü vaihele. Kõkkõ kallimb ja ilosamb ehte om näide naisil ja näiusil sõlg, selgest hõpõst, mõnõl määne nelli-viiskümmend ruublit kallis. Kaala ümbre omma näil kõgõsogomadse helme', sora', tsäposki, ja keed, kõik selgest puhtast hõpõst, kink küleh viil raha', puugnitsa', ruubli', ja võrroga ruubli' omma, nii et näil tävveste ehtih tütrik ehk naane puultõistsada ehk ka katssada ruublit kaalah kand. Nii sugustõ ehete murõhtamises kulutasõ vaõsõ vanõmba viimse kui lehmäkese laudast, et ennegi "tütar ehtile saas." Seda om mullõ üts vaõnõ seto esi tunnistanu, et ta omalõ tütrele suurõ sõlõ saamises ainukese lehmä ärä möi, mink pääle ka timä illos tütar tubli ja rikka mehe sai. Mõnõ', kes kuigi jall osta jovva-i, - lainasõ nimä kohegi küllä, saja, vai kir- massehe minnä tõõsõ käest hõpõehte, nii et üttegi lihtsat rinda näide kooholekil nätä ei olõ. Nii omma na kirmassih ehk kerikuh uma rinna nii hõpõga koormanu, nii et ta kumardõh kaalah helises. Kogoni õigus om ütel kangõ eesti keelega vindläsel, kes mullõ jutustas: |
|
| |
|
|
| |
"Mis полувѣрци kerikohkäümine om? Näide naane kumarda Jumala, küsümä tõõsõ käest: "Kas lehmä vasika tui (tõi)?" "Tui küll!" ja kumarda Jumala, tsäposki tege: "präk-präk-präk" Naka jall küsümä: "Kas kana muna lui?" "Lui küll!" tsäposki tege jall'ki "präk-präk-präk" kui ta Jumala kumarda." - |
|
| |
|
|
| |
Et lugu neide naistõrahva ehetega nii om, - sis käüp näide vanasõna väega tõtõt tiid, mis ütle: "Üts tütär, külält tütrit, kats tütärd, pal´lo tütrit, kolm tütärd, - tuu võtt arr vanõmbide meelegi pääst." Ehk see lugu näil küll nii kallis ja kahitsemise väärt om, siski om arvata et neide naisterahva' viil mõnõgi aastasada, umast vanast uhkusõ vagausõst kinni pidävä, sest näide meelest om kõigõ vähämb rõivaste muutmine niigu patt, mink iist na hendit essüvät hoitva. Mõni kümmekond aastat tagasi põli' na puuli saapit, ja nimidi näid pilgatõh "kitsõsõras", ilma kellelda parhilla ka nimä kohegi küllä, kerikohe, kirmassõhõ, jalgagi vällä vii-i'. |
|
| |
|
|
| |
Meesterahvas hiitva uma' valgõ' särgi pia varna otsa, sest paljuil nooril tsurõl, omma jo "moamuudu" pindsagu, palto, pöksi, ja ka hamõki last ummõlda, kaaltagotsõ, õgva puumulgu, ja körtkäüstega, nink ilma kirjuta. Niisugutsit avalikke moodurikjit nimitase näide naisterahva' meelepahandusõga: "tsuhkna-tsios", kiä ummi rõivastõga rahulõ näe-ei olla. - |
|
| |
|
|
| |
Nii pal´lo setokõisist, ja neide rõivist, millest ma arva, et aulik lugeja nüüd külält näid tunda võip. Ma pane tõisõlt lühkült üles, kuis näide elohoonõ ehitedu omma, et peräst, kui ma näide pruukõ ja kombit kirjelda, seda selgemb arosaamine egäl lugejal olõs. - |
|
|
| |
|