Metadata

COL: Johan Kärsten
ID: H II 26, 867/8 (1)
LOC: Pilistvere khk.
ZANR: jutt/regilaul
TMP: 1889

Nälg maetasse mua alla

Ennemuiste olnd kange põua aal nii kange nälg, et "nälg" isi kua nälgä jäänd. Ta mehike hulkund ühest külast ja vallast teise ja otsind, et kas ääm kuskilt suhupistmist ei leiäks.- Suand viimaks kuuldä, et ühel keset-küla talupojal veel heä tükk liha olla. Ruttu hakand nälg külä poole kõmpima.- Tähendud talumajasse sisse astudes, tõusnd peremiis parajast laua äärest ja heitnd sängi:
    4  Piäle söögi puhkamaie,
    5  Leibä luusse laskemaie.
Peremiis piilund sängist teist silmä möödä võeräst ning aimand tedä, ta kõlu kintsude, kuiva pale ja kõhna kehä olekust.
Ei tiäh, kelle juure küläpapal assä oli. Küsind peremiis karedält võera kääst.
Nälg tahab ää tappa, olge hiad ja võtke mind sulaseks, et süüä ja piävarjugi suaks, kostnd nälg.
Tiinrit mul tarvis ei ole ja poleks talle kua midägi süüägi anda; praegu vähändäsin jälle hiästi oma viimäst liha tükki, mis veel mu ainus toidus on, vastand peremiis.
Ma lepin esite kointitegagi, vastand nälg, kui aga rahul olete. - Kui nii, siis võite ju praegu neid kointä sealt laua alt närima hakata, luband peremiis. -
Nälg tulises hädas, karand kohe kointide kallale ja hakand neid närimä. - Va sääreluu olnd seest üdi täis, aga kest nii kõba, et võimalik purustadä pole olnd. Pia tulnud näljal targa mõtlemise järel hea nõu miile, - moondand end pisikeseks ja pugend koindi sisse üdi järele. - Peremiis, kis ju ammu seda pilku oodand, karand ruttu sängist väljä, pistnd kondile punni ette ja jätnd nõnda va nälä-isanda vangi.
Näl´lä vangipõlve lugu lagunend pia rahva seäs laiali. Kaugelt ja ligidalt tulnd hulgana inimesi kokku peremiist tänama ja nälgä, kes koindi sees kiunudes abi ja halastust palus, naerma ja pilkama.
Nüüd hakatud näl´lä piäle kohut mõistma ja arvatud viimaks kõige mõnusamaks elavalt maha matta. - Piä viidud nälg hulga rahva saatusel ühe suure lagedä mõisaväl´lä piäle. Siiä kaevatud seitsmesülläne auk ja pandud va näl´la-isänd luukirstus sinnä põhja puhkama ning kalmu kuas siblitud muaga ühütasa.
Nii on vana nälg suutumaks maa pealt kadund, ainult tema poolsurnud poeg hulkuma veel mööda ilma ümmer ja korjama omale kanikaid.

Contained in poems