| |
Kindavaras.
|
|
| |
Ükskord varastati talvel kange pakase külmaga ühel mehel kindad kõrtsis ära. Mees oli hädas: pal´lakäsi ei võind külma pärast koju minna ja varganäpud ei toond enam kindaid tagasi. Mis teha? Mees nägi teise mehe kindad ahju serval: "Kui minu kindad on ää varastud, siis varastan mina jälle teisel; tehku tema siis, mis tahab!" võttis kindad ja läks minema. |
|
| |
|
|
| |
Kodu viskas ta kindad ahju servale, sõi kõhu täis, kui naene toidu lauale oli pand, ja eitis siis sängi pikali: |
|
| |
|
|
|
|
6 |
Väsimusta puhkamaie,
|
|
|
|
7 |
Leiba luusse laskemaie.
|
|
| |
Aga võta näpust, kui magada soad! Niipia kui tal silmad kinni läksid, pirises jaaleke kõrva sisse: "Vii võera mehe kindad ää! vii võera mehe kindad ää!" j.n.e., j.n.e. - Ja kui see sama jaal mitte järel ei jätt, siis tuli hirm mehel peale ja ta reakis lugu naesele, ning küsis: kas piab minema kindaid ää viima? - "Ää ole narr!" ütles naene: "saja-viiekümne versta tagant käppasid kindad ja nüid lähed jälle ää viima, - neid va kinda närusi! Seda naeravad jo kõik küla koeradki." - Mees puhus koa need mõtted tuulde ja jättis kindad omale. |
|
| |
|
|
| |
Aga jaaleke jätt teda rahule, vaid pirises ikke edasi: "Mees vennike vii võera mehe kindad ää!" j.n.e. ja kolmandel ööl ütles ta koguni: "Vii kindad, ehk sulle tuleb suur õnnetus!" - Nüid ei aidand enam naese keeld ega keegi, vaid mees võttis kindad ja läks ära viima: Õue-väravast väl´la astudes kargas tale vana Tühi väravaposti tagant nagu poar püksa kukile ja pirises kõrva sisse: "Kinda peremees soatis mind kinaste järel. Tassi nüid mind ja kindaid!" |
|
| |
|
|
| |
"Kui sa vennike kinnaste järel tulid, siis vii nad ise ää," ütles mees ja pakkus põrgupapale kindaid. |
|
| |
|
|
| |
"Ei, sa piad ise tulema," ütles Tühi. |
|
| |
|
|
| |
Ei mehel aita muud, kui mine. Tema aga kaksiti kukil ja sõimab veel pealegi, kui kärmest edasi ei lähe. Tuli esimine kõrts, siis pirises Tühi mehele kõrva: "Astu sisse ja võta suutäis viina!" - Mehel oli parajaste kopikas raha taskus ja läks siis sisse. Senniks jäi Tühi ukse taha ootama; aga ütles, et teda mitte ilma viinata ei jäta. Mees siis koa viis poole napsu temale ukse taha. Aga kui edasi läksid; siis üppas Tühi jälle, nagu poar püksa mehe kukile. |
|
| |
|
|
| |
Varssi tuli teine kõrts ja Tühi pirises jälle mehele kõrva: "Astu sisse ja võta suutäis viina!" - Mees vasta ütlema: "Mis sa jahupea augud. Põle raha jusugi, kellega ma siis veel viina võtan?" - "Katsu, katsu, sul on kopikas raha taskus!" ütles Tühi keelt limpsates. Mees pistis käe lipsti tasku ja - ennä! seesama endine kopikas taskus. Noh, mis sa nüid kuulad: Tühi jäi ukse taha ja mees läks tõi viina; mis pooleks ää pistsid. Pärast läksid jälle edasi, Tühi ikke mehe kukil. |
|
| |
|
|
| |
Sedaviisi käisid nad üheksa kõrtsi läbi ja ostsid kopika eest viina, mis Tühi iga kord mehe tasku tagasi toimetas. Nüid läks mees kümnendasse kõrtsi sisse ja Tühi jäi ukse taha ootama. Tuas toppis mees piipu ja läks siis leest, kus kõrtsitüdruk kapsaleent keetis, - tuld peale panema. Kindad pani ta senniks ukse kõrva pingi peale. Kõrtsitüdruk oli suur tark: kis kõik salaasjad teadis, ja linnukeelesi mõistis; ehk küll pealtnäha tõssike oli. Öeldi, et ta pidi Tuule-targa kasutütar olema. Tüdruk voatas teraselt mehe silmi ja küsis kohe: "Miks vennike nii mures oled? Kis su südant rõemule kinni paelutab?! Eks sa taha mulle oma kurbtust reakida?" - Mees nägi, et tüdruk ja poolteist nagu tema sü- -dame saladused teadis, siis ei teand ta midagi paha karta, vaid ütles, mis tal südame peal. Sai tüdruk kõik teada, siis võttis ta kulbiga leent ja käskis meest kolm korda rüibata, kis seda koa nagu nal´lapärast tegi. Sellepeale ütles tüdruk: "Nüid keera ots ümber ja. mine rahuga koju." - Mees voatas kinnaste järel, aga neid põld kuskil näha. Sest märkas ta, et tüdruk tarkust oskab. Ta pistis selle kopika tale piusse, jättis jumalaga ja läks. Tühi oli õuest kadund ja keegi ei keeland teda koju minemast. - |
|
| |
|
|
|
| |
|