| |
Peko-jumalast.
|
|
| |
Petseri vallan, Lindsi külän om parhilla veel üts vahast tettü, latse suurune inemise kojo, keda seto "Pekojumalas" kutsva. Sel jumalal om üts esierälik seltskond, kes tälle rahvas ja orjes henda omma lubanu. Õnnistap Jummal vilja nurme pääl, ehk elajät laudan, - sis piäp iks Pekojumalale ohvrit viima, nimelt üte suure tugeva parrõ jämmudse kadaja ala, mis Lindsi külä veeren, parhilla veel kasvap ja "Peko kadajas" kutsutas. Ent Pekojummal esi om üte rikka seto pool, kindmaste ehitedu aidan, kohe ütegi võõra inemise jalg eälgi sisse ei saa. - Säält tuvvas Pekojummal üts kõrd (näil teedä) nimitedu aasta pääval, kesköö ajal ütte kindmahe härbanni, kohe Pekojumala teendri, (nimelt meesterahvas üksi) kokko omma tulnu; - sääl pandva nema suure lae lambi kest tarre, selle ala vahast kojokese saisma, nink esi võtva ütstõõsõ käest kinni, ja nakkase lauldeh ümbre Pekojumala käümä. Laul piäp nii tassakeste lauldama, et keäki ka läbi kindma saina, ja rõividega kinni katetu akende, mitte välja ei kuule. Ka piäp laul nii söämest lauldama, et ta, uma haleda helüga, vee silma piäp tooma. Laulu sõna omma järmadse: |
|
| |
|
|
|
|
4 |
"Peko, Peko! Pekokõnõ!
|
|
|
|
5 |
"Kaidsa mii karäkõist,
|
|
|
|
6 |
"Varja mii viläkeist
|
|
|
|
7 |
"Hoia mii huunõkõisi
|
|
|
|
8 |
"Jello ja jelämisi!
|
|
|
|
9 |
"Peko, Peko! Pekokõnõõõ!!"
|
|
| |
Sedasamma ütte jorro keerutavat naa pia valgeni, - ja sis viias Pekojummal jällegi aita, salapaika, terves aastas, kost ta enne kellegi nättägi ei piä saama. |
|
| |
|
|
| |
Hädä toole Pekojumala latsele, kes säält, (ilma suure tõbeta) piäs puuduma, - see saap üte ehk tõõsõ hädä, mis enne ei lõpõ, kui nimitedu jumalale midagi piät ohverdama. - Nii olli üts seto Peko "palvest" vai "praasnikust" tagasi jäänü, sest täl oli himo ristega Petserist Pihkvahe rännätä. Aga tee pääl tulli õnnõtus. Suur tuulispää, mis nii kuum olli, kui oles ta palavast ahost tulnu, - see keerut paljo tolmu ja liiva silmä, nii et mehekene teelt tagasi pidi tulema, omma kodo, kon ta rasseste ka muido haiges jäi, ja ütest silmast ilma jäigi, pääle pika põdemise, mis ainult sis veel lõppi, kui ta Pekojumala "praasnikil" käve, veel tõõsõl aastal. Ent trahvis kasvi tälle üte silma pääle kelme, kui mälehtuses, et ka Pekojummal hennast naarda ei lase. - Tõine seto olli jälle Pekojumalale hammastpite tennü, ja es ole mitte Peko "praasnikile" lännü, enge olli kelmilt ütelnu Peko pühale kutsjale: "Peko, seh piir!" Kae, säält lei mehekesel kõtukõne kinni, nink sisen olli suur valu, mis suurõ seto väherdellema ja vingerdama pand. Ent see es parane enne, kui mees mitmesugutse ohvri, Peko kadaja ala pidi viimä, ja ka esi sääl kangõhõ pallema ja puhkama. |
|
| |
|
|
| |
Seda salajat väärjumala teenistust olevat ka Tailova preester kuulda saanu, ja Lindsi küla setot, kelle pool Peko olevat, kangeste karistanu ja keelnu, mitte seda tetä. Ent see salanu niisugutse jutu maaha, - ja nüüd olevat naa nii salajalt Peko pühä pidaman, et kiäki ei tohtvat nätä ei kuulda. |
|
| |
|
|
|
| |
|