h10505380000
Viljandimaa — Viljandi
Pallu (Palu), Peeter
1894
Vana-vara korjamise reisidest |
||||
| Mõnikord olin ma selle peale mõtelnud, et vanavara hakata korjama, aga ikka ei läinud see täide. Tänavu talvel tuli mul aga see tükk ette, et ma omale kuhugile mõisa peale kas kirjutaja või aidamehe kohta tahtsin kuulatada. Sellepärast pidin ma muidugi üht suuremat või laiemat ringi tegema, sest ega kodu keegi kohta kätte ei too. Ühtlasi tekkis mulle ka see mõte päha, selle reisi peal kus iganes võimalik vanavara korjata. Nii algas siis 17. jaanuaril minu teereis, nagu vanasõna ütleb:" Üks tee ja kaks asja" koha kuulamiseks ja ja vanavara korjamiseks. Esiteks seadsin sammud Tallinnamaa poole, sest seal üteldakse rahvas alles õige alama järje peal olevat - sest ma mõtlesin nii, kus rahvas alles madala järje peal on, seal on ka alles rohkem vanavara peidus, mis välja tahab kaevada. Aga see kaevamine ei ole sugugi nii kerge kui arvasin. Tahad sa kallist kulda saada, siis pead sa ka vaeva nägema ja ennast higistama. Päeval käisin ma ühest mõisast teise ja kuulasin kõrtsidest järgi, kas kusagil lähedal niisugust vana laulude lauljat peaks olema. Viimaks sain ühest kõrtsist kuulda, et Türi kihelkonnas Raba saunas üks vana laulude mõistja olevat. Võtsin poole toopi viina ligi ja kõmpisin õhtuks sinna ja palusin öömaja. Ma rehkendasin nii, kui ma pikemalt seal saan olla, siis ehk saab vanaeite enam laulma meelitada. Pakusin viina ja tähendasin, et ma tema tütrele kosja olen tulnud, mida vanaeit muidugi ei uskunud. Kui eit juba viina tubliste oli võtnud, siis hakkasin veeri ääri mööda käima, et kas siinpoolsed vanemad inimesed ka veel endise aja laulusid mõistvad. Esiteks ei tahnud ta laulda, viimaks aga keerutas mulle mõned laulud ette, nii ruttu, et esimese korra üle laulmise ajal muud ei saanud üles kirjutada, kui lause esimese sõna. pag 540 Tõise korra üle laulmise ajal kirjutasin laused täis ja nii läks töö kaunis kenaste. See vanaeit ütles ennast juba väga palju ära olevat unustanud, sest et vanaduses tema neid enam suurt ei olevat laulnud. Nii sain sealt mõned laulud ja vana usku ja nõidusesõnu sugupärast.- | ||||
| Madise kihelkonnas juhtus mulle kena nali. Kui ma teadustanud olin, muidugi mõistlikult nii kuida vähe võimalik oli, et ma vana laulusid, jutusid ja mõnesugusid vana kombeid korjan, seda ei uskunud keegi ja saadeti koguni valla ametniku järele, et mind üle kuulata, mis mees ma õige olen. Kui valla ametnik sinna tuli, tegin ma sellega ka esite nalja, kui see aga ka aru ei saanud minu naljast, näitasin temale oma passi ja kõik tunnistused ette. Siis sai mees õige lahkeks ja ajasime kaua aega juttu, ka tema käest sain paar veikest laulu. Vägeva raudteejaama juures olevas kõrtsis laulis üks vanaeit küll õige mõnusaid vana laulusid. Tõised aga ütlesivad seal, et selle eide laulud juba Peeterburgi on saadetud, nii jäi minu vaev seal nägemata.- Tõine kord kui aeg annab, kirjutan veel oma reisidest, seekord palun aga sellega leppida. | ||||
| Auupaklikult Peeter Pallu. Viljandi kihelkonnas Karulas.- | ||||