era219404560004
Setumaa
Kirss, Ello
1938

Metadata

COL: Ello Kirss
ID: ERA II 194, 456/8 (4)
INF_ELUL: s. 1870. a.
INF_NIMI: Ann Kallas
LLIIK_YHT: Murelaulud (Vaeslaps)
LOC: Setumaa, Vilo v., Vasilde k.
ZANR: muinasjutt/regilaul
TMP: 1938
TYP: Käo sünd
TYP_YHT: Vaeslaps käoks

Sinitsirk om jutusõ seeh:

Mehel kooli naane ar'. Võtt´ tõõsõ naase. Too oll saanu vanahalv. Olõ-õs ristiinemine olnu. Naasel jäi kats last ka' veel maha. Kats tütärt. Too tõõnõ naane oli väega halv. Esä läts tööhu ar'. Vei tä noo' latsõkõsõ' ütskõrd jo' mõtsa ar'. A too latsõkõnõ oll väega tark ja puistas´ hernekeisi kõõ maaha. Õdagu tull noid pite ar' kodogi. Saa-as tooga ar' surmada. Käsk´ ütte last kirstust midägi võtma. Esi läts takah ja lei pää kirstu kaasõga otsast. Nii sai too latsõkõnõ ar' surmat. Võtt sõss too latsõ ja keet´ liha esäle, vere and´ pojalõ. Esä pill´ luukõsõ' pingi ala. Sõsarõkõnõ köüt luu sinitse räti sisse ja vei mõtsa kannu otsa. Säält kasvi kägo. Too kägo linnas´ kängsepä katusõ otsa ja kuuksõ sääl
    4  Oma ime, kuuku! Ära tapi, kuuku!
    5  Ese seie, kuuku, mino liha kuuku!
    6  Veli jõiõ, kuuku, mino vere kuuku!
    7  Sõsar hellä linnukõnõ
    8  Kor´as kokko luukõsõ',
    9  Veie mõtsa kannu otsa,
    10  Sääl must kasvi käokõnõ,
    11  Sirgu sinitsirgukõnõ.
Kängsepp heit´ tälle saapidega. Ta võtt noo', saapa' ar' ja linnas´ jal' minemä. Sõss linnas´ rätsepä katusõ pääle. Sääl jal' laulsõ tood samma. Too visas´ temmä kasukaga. Võtt´ kasuka ar'. Linnas´ sepä katusõlõ. Jal' tege: ''Oma ime, kuuku jne." Sepp kai, et mis ta pokan´ tah laul. Oll sõlg käeh, ni' heit´ tälle tooga. Võtt´ sõlõkõsõ ar', ni' linnas´ jal' minemä. No' läts kivilahkja katusõ pääle laulma. Too heit´ tälle kivipoolõga. Võtt´ kivi ka' üteh. No lennas´ omma kodo. Lask´ aida katusõlõ ja laul jal' omma laulu: "Oma ime, kuuku jne." Sõsarõkõnõ tull´ moro pääle ja kuuld´. Joosk´ tarrõ ja ütel, et tulgõ kullõma, mis kägo laul. Imä ütel: "Õh, muu maa hatta, midä kullõlda!" Tä õks sääl katusõ pääl seeni laulsõ, kooni kõik pere läts vällä. Sõss visas´ esäle paari saapit, velele visas´ kasuka, sõsarõlõ sõlõ. Viimäte läts emä ka' vällä kaema. Toolõ visas kivi ja tapp too ar'. Viimäte sai kägo jal' latsõs ja jäi nä' elämä hääd ello.