| |
Oll mustõ sõss paabakõnõ ja teedakõnõ. Võtt poig naase. Too edimäne naane kooli ar'. Too oll ristiinemine. Tool jäi üts tütrekene ka' perrä. Võtt´ tõõsõ naase. Too saaki-is enämb ristiinemine. Tool ka' sai lats. Elli' sõss ku kavva nä elli'. Ni' läts sõss too naane kohe käümä, and´ toolõ võõralõ tütrele tööd tetä. And´ punna linnu, ütel: "Kooni ma tulõ kodo, seeni sui' lina' ar', ni' prääditä ar', ni kua kangaski ar'!" Mis no' vaesõl tetä? Ikk´, kuis ma no jõvva noo' ar' tetä. Temä tulõ hommõl kodo. Ütel veel enne ar' minekit, ku tii-ei tood tööd ar', mis ma anna, ku ma kodo tulõ, ni' arki tapa. Tull vana teedakõnõ sinnä öösest. Ütles: "Tütrekene, min' küsü vanaimä käest, kuis sul ar' saasi." Läts vanaimä poolõ. "Kulla vanaimäkene, kuis ma jõvva too töö ar' tetä? Anti pund linnu suki ni' präätä ni' rõivastki tetä." Too paabakõnõ ütel: "Tütrekene, võta väits ja min' mõtsa. Lõika kol' suvikunnulist vitsakõist. Sõss nakka noidõga pesmä õnnõ. Põrmadohe laota lina' lakk´a, ni' nakka pes'mä, et pakla' vällä, pakla vällä. Korja jal' kokko, ni' nakka pesmä, et lina' langas, lina' langas. Läävä' lina' ka langas. Saava' langas, ni' pessä jal' et langa' rõivas, langa rõivas, ni' saa sullõ rõivas ka'. Too oli vanast väega puhas rahvas. Temä läts, lõigas´ ka kol' suvikunnulist vitsakõist. Naas pesmä, lätsi lina' langas, ni' langa' rõivas. Tull imä kodo. "Ar' tei töö?" And´ imäle rõiva kätte. Tull jal' tõõnõ õdag. Imä, too olõ-õs ristiinemine, too oll vanahalv, läts jal' ar' mõtsa. And´ jal' punna villu. "Prääditä ar', ni' tee ar' rõivastki." Jalki ikk: "Kuis ma no' jõvva noo' kõik ar' rõivas aia." Jummal teed, kohe täl noo' vitsakõsõ' jo' jäivä. Läts jal' vanapaaba poolõ, koh too küläh elli. Jal' ütel: "Lõika kol' suvikunnu vitsakõist!" Pand´ villa' põrmadu pääle, nakas pesmä: "Villa' langas, villa' langas!" Lätsi kõik villa' langas. Ku too Jummal lask omma hõngu nii vällä, sõss om kõik saanu ka' nii. Pess´ jal' et langa' rõivas, langa' rõivas, lätsi' langa' ka rõivas. Sai pal´gan. Kere pal´kna kõik kerrä. Tull imä kodo, and´ imäle kätte. Imäl hüä meel, et kagoh om, kiä kullõs ar' sõna ja kae kuis saa ar' tetä. Ni' tull jo kolmas hommog. Ütel: "Ma anna jal' sullõ töö." And´ mõõdu sorrõ, tõõsõ tuhkõ. (Sora' olli väiku' helmekese'. Kasvi' muidõ maiõ seeh puiõ otsah. Näid oll kõõvärvilitsi.) Pand´ mõõdi tuhkõ, mõõdi sorrõ, kõik segi. "Too pääväga salitsõ kõik langa perrä!" Kas too om no' mõtõlda, et tuhkõ sees jõvvat ar' mõõdi sorrõ kor´ata. Too om jo' kõ igävämb töö. A vanapaaba jal' opas', et panõ põrmadu pääle, võta kol' suvikunnulist vitsakõist ja pessä' pääle, et sora' vällä sora' vällä. Ni' pessä noidõga nemä langa perrä ka ar'. Nigu no' ka' mõtlõ: pessä vitsakõistõga, ni tuhk lätt kõik taiva poolõ ar'. Kuis langa perrä saa, too om veel hiitramb. Tä õks taivaesä sääd. Too om temä jõud. Sai sora' ar' salitus. Tull imä kodo, and langaga imäle kätte. "Vaia anda omalõ tütrele ka tetä, vaest too ka harinõs nii virgast." And´ omalõ tütrele punna linnu. "Tee kõik langas ar'!" Jõvvaki-is ar' tetä. Tull tõõnõ õdag. And´ punna villu. "Präädä ar', ni' kua' ar' rõivast!" Omal tütrel saa-as midagi ar' tetä. Tulli' vaesõlõ latsõlõ kos´a'. Temä taht õks omma tütärt anda, et võõrastütär anna no ar', ku oma tütär jääs kodo. Kosilanõ tõi saapa', et kualõ tütrikulõ saava' parra', too ma võta. Sai' vaesõlõ latsõlõ parra', a temä taht õks omma anda. Naas´ omalõ tütrele saapit jalga proovma. Lää-äi. Haard´ jalga tahvida kirvõga. Sääd õks oma tütre ar' mehele, a vaesõlatsõ heit silla otsa ala. Viidi oma tütär ar' mehele. Tahvits jala' ar'. Vaia minnä tütre poolõ kostma. Lätt üle silla. Tütrel oli püdsekene silla all kasunu. Ütel: "Vaia kakada sedä pütske, s´ooga hüä juvva. Too säält laul: |
|