| |
Tark kar´s
|
|
| |
Innevanast olli üts miiss naasega ja näil oll´ üts poig ka. Naane kuuli ar' ja miiss võtt´ tõõsõ naase. Tuu tõõnõ naane salli-is sukugi mehe poiga, kõõ kaibas mehele, õt sul väiga kuri poig, kullõ-i sõnna. Tõõsõl naasel saie ka pia lats ja naane tapp´ ar' uma latsõ ja kaibas mehele, õt kae mis su hüä poig tekk´, tapp´ ar mu latsõ, olõsi' sul uma poig ka' ar' tapõt. Mehel läts ka süä tävvest ja ütel: "Hummõn hummogu ar' tapa'." Tuu poiskõnõ oll´ jo hüä suur ja timä kuuld ku' esä ütel, õt hummõn hummogu ar' tapa. Poiskõnõ pagõsi ar' lauta, sääl oll´ suur härg ja härg küsse, õt milles sa siiä tulli'. Poiskõnõ ütel õt selle tulli õt esä hummõn hummogu taht minnu ar' tappa. Härg ütel: "Oo murõhtagu-i midägi, küll ma vii su' ar' hüvvä paika." Hummogult tull´ peremiis´s lauta kaema, kaes poiskõnõ häräl säläh. Esä tahtsõ poiskõist kinni võtta ni' härg tsurmas lauda läve pääle esä maaha ja läts poiskõsõga pakku. Härg pagõsi, pagõsi ni sai ütte võõrahe riiki, sääl oll´ suur liin nätä'. Ku' härg poiskõsõga pagõsi' sis´ tull´ kõkõ edimält üts suur mõts vasta. Nimä' lätsi' tuust mõtsast läbi sis´ tull´ vasinõ mõts. Poiskõnõ ütles häräle õt lupa ma murda hinele üte kepi. Härg lubasi. Poiskõnõ läts maalõ ja murras hindäle vasidsõ kepi. Lätsi' jal' edesi ni' tull´ hõpõnõ mõts vasta. Poiskõnõ jal' murras hindäle hõpõdsõ kepi. Säält lätsi' ka läbi ni' tull´ kullanõ mõts. Poiskõnõ ütel, õt lupa ma siist ka murda üte kepi. Härg ütel, õt murda ku sullõ väiga vaja om. Ja poiskõnõ murras kulladsõ kepi ka. Sai poiskõsõlõ jo' kol' keppi: vasinõ, hõpõnõ ja kullanõ. Lätsi' jal' edesi ni' tull´ niisama mõts vasta. Lätsi' tuust ka läbi, sis nakas kunigaliin nägümä. Härg ütel: "Sa min' no kuniga poolõ karja ja ma upuda hindä järve ar'." Poiskõnõ tehnäs härgä ja läts liina poolõ minemä. Rutuperäst sai liina ja läts kuniga poolõ ja ütel, õt kulla kunigas võta minno ar' karja. Kunigas ütel õt ku' hüä poiss olt sis ar' võta. Timä ütel õt hüä olõ, ku' ma' hüä olõ-õi sis võit minno kars´ta. Kunigas võtt poisi karja ja tõõsõl pääväl ai kar´ä mõtsa. Kunigal oll´ kats kar´äpinni ka ja mui käke poiskõsõga karja. Pini nime' olli': Krants ja Musti. Poiskõnõ käve, käve, lehmä' väiga höste sei, istõ kivi pääle naas laulma: |
|
| |
|
|
|
|
4 |
Oh minnu vaestalasta
|
|
|
|
5 |
Ilma poiga ma imehtä
|
|
|
|
6 |
Olõ-i midä Krantsilõ kaksada
|
|
|
|
7 |
Olõ-i midä Mustilõ murrada.
|
|
| |
pag. 482
|
|
|
|
9 |
Kui ma kasvi kotoh
|
|
|
|
10 |
Mar´äkõnõ umah majah
|
|
|
|
11 |
Olõ-i midä Krantsilõ kaksada
|
|
|
|
12 |
Olõ-i midä Mustilõ murrada
|
|
| |
(See järgneb iga kahe rea tagant)
|
|
|
|
14 |
Kui-ks ime arä kuuli
|
|
|
|
15 |
Kalmu lätsi kasvataja
|
|
|
|
16 |
Jäie maalõ mar´äkõnõ
|
|
|
|
17 |
Jäie kassin kasumahe
|
|
|
|
18 |
Oh õks mino imekeistä
|
|
|
|
19 |
Tähe mino tätäkeistä
|
|
|
|
20 |
Ese võti noorõ naase
|
|
|
|
21 |
Võti kalli kabokõsõ
|
|
|
|
22 |
Sai' täl latsõ' väikese'
|
|
|
|
23 |
Kasina kanakõsõ
|
|
|
|
24 |
Oh õks mino võõras imme
|
|
|
|
25 |
Kallis mino kasvatajat
|
|
|
|
26 |
Nakas minno vihkama
|
|
|
|
27 |
Ese poiga penätämä
|
|
|
|
28 |
Ime tapi uma latsõ
|
|
|
|
29 |
Tapi uma kanakõsõ.
|
|
| |
pag. 483
|
|
|
|
31 |
Kääni süüdü mino pääle
|
|
|
|
32 |
Kallis mino kaala pääle
|
|
|
|
33 |
Ütel mino tä esele
|
|
|
|
34 |
Kallis mino kasvatajalõ
|
|
|
|
35 |
Näi' mis sino poig tege
|
|
|
|
36 |
Kallis sino kanakõnõ
|
|
|
|
37 |
Esel lätsi süä tävvest
|
|
|
|
38 |
Süä tävvest meeli haigõst
|
|
|
|
39 |
Ese tahtsõ minno tappa
|
|
|
|
40 |
Kulla minnu kuulust lüvvä'
|
|
|
|
41 |
Olli-ks ma kavval kaemahe
|
|
|
|
42 |
Olli kuri kullõmahe
|
|
|
|
43 |
Poissi ma lauta pagõsigi
|
|
|
|
44 |
Hellä uma härä mano
|
|
|
|
45 |
Oh õks härgä helläkeist
|
|
|
|
46 |
Pääle-ks mino pullikõist
|
|
|
|
47 |
Minno võti tur´ö pääle
|
|
|
|
48 |
Kallis uma kaala pääle
|
|
|
|
49 |
Pagõsigi pall´ö maada
|
|
|
|
50 |
Kallis väiga kavvõndõhe
|
|
| |
pag. 484
|
|
|
|
52 |
Mia-ks vasta putusigi
|
|
|
|
53 |
Putusigi johtusigi
|
|
|
|
54 |
Puttu vasta vaskimõtsa
|
|
|
|
55 |
Pääle hellä hõpõmõtsa
|
|
|
|
56 |
Kullanõ suuri kuusõmõtsa
|
|
|
|
57 |
Lätsi läbi laaja laanõ
|
|
|
|
58 |
Sis´ sai siiä suurdõ liina
|
|
|
|
59 |
Kulla siiä kuniga poolõ
|
|
|
|
60 |
Olõ-i midä Krandsilõ kaksada
|
|
|
|
61 |
Olõ-i midä Mustilõ murrada
|
|
|
|
62 |
Oh õks minnu vaestalasta
|
|
|
|
63 |
Ilmaks viil mi imeldä last.
|
|
| |
Kunigas ol´ väläh jalotamah ja kuuld, õt kar´s väiga ilosahe laul ja ütel kõkõ vanõbalõ tütrele, õt min' vii tälle leeväpalakõnõ, täl om väiga ikäv. Kar´s laul ar' ja lei vasidsõ kepiga vasta kivvi, säält tull´ vasinõ tsiga vällä ja sais kar´ä man'. Tuud kunigas õs näe, õt kar´s lei vasta kivvi kepiga. Kunigatütär tõi kar´sõlõ leiba ja näkk´ õt väiga illos tsiga om kar´ä man'. Küsse karüsõ käest, õt sa näu-s kost ta illos tsiga om tulnu kar´ä mano. Kar´s ütel õt näe-es ja tütrik läts tsika kinni võtma. Võtt, võtt, jovva-as kuigi kinni võtta, läts kodo ja ütel kunigalõ. Kunigas tulõ ka' kaema õigus, tsiga om ja vasinõ, säänest olõ-õs kiaki inne nännü'. Ai ümbretsõõri kõõ rahva kokko ja ütel, õt kes joud tsia kinni võtta, toolõ anna ar' vanõba tütre naasest. Tull´ sis üts vahva ohvitsõr kuniga mano ja ütel, õt ma võta ar' kinni. Võtt, võtt mitu päivä, õks jovva-as tsika ar' kinni võtta. |
|
| |
|
|
| |
pag. 486 Kar´s hõik: tsia, tsia, tsia ja tull´ eski mano. Tuu ohvitsõr ütel kar´sõlõ, õt anna ar timä mullõ ma anna sullõ mia nõvvat. Kar´s ütel, õt las ar' lõigada tsilli sõrm sis´ ma anna. Ohvitsõr mõtlõs, õt mis üts sõrm om ja lõigas´ maaha and kar´sõlõ. Kar´s mähke sõrmõ närdsu sisse ja pand karmanihe. Ohvitsõr vei tsia kunigalõ ja kunigas lubasi uma tütre tälle ar' naasest anda'. Tõõsõl pääväl ai kar´s kar´ä mõtsa käke veitkese aigu, istõ kivi pääle ni' nakas jal' laulma nigu' innegi. Kunigas jal' kuuld õt kar´s väiga ilosahe laul ja käske keskmätsel tütrel süvvä' viiä'. Kar´s jätt laulu maaha ja lei hõbõhõtsõ kepiga vasta kivvi, säält tull´ vällä hõpõnõ härg ja kulladsõ' sarvõ' ni sais pääle kar´ä man. Tull´ sis´ keskmäne tütär süvvä tuuma kar´sõlõ, tuu tõi saia ja kaes väiga illos härg kar´ä man, kõik hõpõnõ ja kulladsõ' sarvõ' nuu' välge kunigatütrele silmi. Kunigatütär läts härgä kinni võtma, härg pagõsi iist ar' nigu' välk. Keskmäne tütär läts kodo ja ütel kunigalõ. Kunigas kuul't jal' vällä, õt kes joud ar' tuu härä kinni võtta, toolõ anna keskmätse tütre ar' naasest. No tull´ sis´ üts kindral ja ütel, õt ma võta härä kinni. Läts siss tuu kinneraal võtma. Võtt, võtt, õi jovva' võtta sis´ kar´s hõigas õnnõ: hällö hällö ja härg tull´ mano. Kinneraal ütel kar´sõlõ, õt anna ar mullõ ma massa ni pall´ö ku' nõvvat. Kar´s ütel, õt ku' last ar' tsilli varba lõigada sis anna. Kindral lask sis tsilli varba maalõ lõigada ja poiskõnõ and härä kinneraalilõ. Kar´s mähke varba ka närdsu sisse ja pand karmanihe. Kindral vei härä kunigalõ ja kunigas lubasi tälle keskmätse tütre naasest. Kolmadal pääväl läts kar´s karja ja kõrra ao peräst naas jal laulma. Kunigas kuuld jal, õt kar´s väiga ilosahe laul ja käsk noorõbal tütrel süvvä viiä. Noorõb tütär vei süvvä' saia ja lihha. Kar´s lei inne süvvä tuumist kulladsõ kepiga vasta kivvi. Säält karas hõpõnõ hopõn vällä, kullanõ leht ja hand hobõsõl. Kuniga tütär and söögi kar´sõlõ ja läts hobõst kinni võtma. Kunigatütrel no' hopõn kinni võtta hopõn läts kui tuul iist ar'. Läts kodo ja kõnõli kunigalõ. Kunigas kuult vällä: Kia tuu hobõsõ kinni võtt, toolõ anna noorõba tütre naasest. No' tull´ üts palkovnik hobõst kinni võtma. Juusk hobõsõl takah ja hõik meelüst, kuigi tulõ-õs hopõn mano. Palkovnik vässü jo väiga ar' ja istõ kar´üsõ mano maaha. Kar´s vils´t õnnõ ja hõik: šüko, šüko ni' tull´ hopõn mano. Palkovnik ütel, õt anna mullõ, ma anna mis nõvvat palgast. Kar´s ütel, õt ma muud õi taha' ku' las' ar' kukrust kundsõni üts rihm lõigada, sis anna. Palkovnik tahtsõ ka aus miiss olla kuniga meelest ja mõtõl õt ar' lasõ lõigada, õt parep halu kannahta ku' häbü. Lask rihma ar' lõigada ja kar´s and tälle hobõsõ. Palkovnik vei hobõsõ kunigalõ ja naksi kõik kolmõkese pulmõ pidämä. Elli' ku kavva elli ni' vaja kutsu' väümiihi kostma. Kar´s ütel kunigalõ, õt ku' väümehe tulõva kostma', sis kütä' sann ja käse' minnä' sanna sis´ piat sa nägemä kuimuudu nä' omma' petnü' su tütre naasest. Sa' min' esi' ka õnnõ näidega sanna ja kae' kas näil om õgal ütel midägi puudus, ütel olõ-õi sõrmõ, tõõsõl varbast ja kolmadal kukrust kundsõni rihma. Kunigas jäi mõtlõma, õt kar´s nii ütel, kes tiid kuis nä' omma' tal´tanu' a' vaja olõsi pruumi nii tetä', ma näe, õt mul om tark kar´s. Kuts väümehe' kostma ja kütt sanna lämmäst. Ütel väümehile, õt no' minge sanna ma näe õt tii' olt musta', ma ka peräst lää kaema, kas mõsi höste puhtast. Väümehe' taha-as joht kuigi minnä' a' kuniga käsku pidi kullõma. Kõrra ao peräst läts kunigas ka sanna. Kunigas kai, õt ütel om kinnas käeh ja ütel, õt võta kinnas käest, nii saa-i puhtast mõska. Võt sis kinda käest ja näkk õt olõ-i tsilli sõrmõ. Kunigas ütel tõõsõlõ väümehele, õt võta ar kap't jalast, kap'tidõga käüda-ai sannah. Väümiiss ütel õt mul om jalg haigõ ja selle om kap't jalah, kuum lätt muido sisse. Kunigas ütel, õt näütä ma kae. Väümehel jääs muud üle ku' pidi näütämä. Kunigas kai õt väümehel olõ-õs ütte varbast. Kolmadal väümehel olli' alosrõiva' säläh. Kunigas ütel, õt milles sul rõiva' säläh aja ar säläst. Väümiiss ütel õt mul om üts paisõh, selle aja-i ar säläst. Kunigas ütel: "Las' ma kae." Väümiis´s ütel: "Oh mis timmä kaia, kül' küts´ ar'." Kunigas õks ütel, õt las' las' ma kae. Ai sis tä rõiva säläst ja kunigas kai õt kukrost kundsõni oll´ verrev juun ja säält oll´ üts rihm ar' lõigat. Kar´s oll´ tulnu ka sanna ussõ taadõ ja kullõl mis tetäs ja kõnõldas. Sis tull´ kar´s sisse ja võt karmanist närdsu vällä, arot vallalõ ja võtt sõrmõ, näüdäs toolõ kel olõ-õs sõrmõ, kas om s´öö su sõrm. Tuu ütel õt om. Sis´ näüdäs varbast tõõsõlõ ja küsse kas om sul, tuu ütel ka, õt om. Sis´ näüdäs tuud rihma kolmadalõ, kas om s´öö sul ja tuu võtt ka umast. Kar´s and nuu' näile tagasi ja ütel õt võtkõ no ar' tagasi, mullõ olõ-i inäp vaja ja läts ar'. Kunigas läts väümiihiga sannast kodo ja kõnõli kõigilõ kuis nä' peti' tütre' naasest. Sis virot kunigas väümehe minemä ja noorõba tütre and kar´sõlõ naasest. Kunigas and peräst valtsõmisõ väümehele ja naksi nä höste elämä. |
|
| |
|
|
|
| |
|