| |
Alljärgnevail leheküljeil tahan jutustada ligemalt vahetuskaubast oma sünnikoha ümbruses. Panen kõik kirja mida olen näinud ise ja kuulnud siit kui ka sealt vanemailt inimestel. Vahetuskaup pole mitte mineviku vili, vaid ka praegusil päivil tuntakse Setumaal niisugust sõna üsna hästi. Veel nüüdki paljud minu suguvennist panevad ühed kui teised kaubaasjad koormale ja sõidavad talve tulekul "maapoolõ" sehvti tegema. Vahetuskaubitsejad on huvitav liik inimesi, neid oodetakse, nad toovad kaugeid uudiseid, maalivad oma osava kõnega huvitavaid pilte kuulajaile. Siin neid ridu kirjutades meelestuvad mulle need ööd mil mõni sehvtitegija ööbis minu sünnitalus. Ega ei tulnud siis und perele ega lastele, ehkki viimaseid sunniti vitsahirmuga voodisse. Olin üliõnnelik kui lubati veel viivuks vahetuskaubitseja juttu kuulata. Kui üks vahetuskaubitseja oli ära, siis hakati kohe teist ootama. See ootamine muutus pinevaks muidugi mõista eriti lastel. Kuna praegusil päivil on tunginud moodne kultuur ka igasse Setumaa soppi, siis muutuvad vahetuskaubitsejad pilkeobjektideks, varemini, isegi Vabariigi algpäevil seda veel ei olnud. |
|
| |
|
|
| |
Puunõudega kaubitsejaid oli minu sünnikohas vähe, sest kohapäälne rahvas nokitses ise oma majapidamiseks tarvisminevad nõud. Puunõudega kaubitseti peamiselt talvel, siis oli kergem suure koormaga liigelda talust tallu. Reepääle olid laotud virnadena valged nõud, värvitute nõudega pole ma ühtki kaupmeest näinud. Vahetusesemeiks olid: panged, toobrid, väikesed künad (setukeeles ruhed), sõelad, külimitud ja oli isegi puust kausse. Puust kausse osteti peamiselt lastele, et kauem vastu peaksid. Vannide ümber olid aetud puuvitsad, hiljemini ka raudvitsad. Eriti hääks vitsapuuks oli sarapuu ja kuusk. Kõik need nõud oli imehästi väljameistertatud. Kust need nõudega kauplejad ise pärit olid, ei tea. Igatahes ilmusid Võõpsu kandist ja neil müüjail oli hoopis teine keelemurrak. Nõud vahetati vilja vastu, hilisemal ajal ka raha eest. Näiteks anti sõela eest sama sõela täis herneid. Talumehed olid puunõudega kaupleja vastu kuidagi külmad, vast oli asjaolu tingitud osaliselt ka sellest, et viljaga vahetades tulid nõud üsna kallid. Iga uue nõuga olid seoses ka kombed, näiteks tohitud värskelt ostetud sõela pähe panna, see toovat lubirajad pähe. See hoiatus oli muidugi laste kohta maksev. Praeguseil aastatel on puunõudega kauplemine jäänud hoopis soiku. Hääks kaubaks olid ka puulusikad, ilusasti värvitud, lilled peal. Hääks lusikaks loeti seda mis pidi olema sea lõua moodi. Meie kandis tehti puulusikaid ka kodudes. Nii mõneski talus olid lusikad omatehtud, ega hoolitud sellest kuidas see sea lõug välja passis. Praegu tarvitavad ja peavad au sees puulusikaid veel vaid vanad inimesed. Piima kokkulöömise jaoks osteti suured piimalusikad. Samuti kaubitseti ka supikulpidega ja kartulikulpidega. Supikulpe võib nüüdki veel pea igas talus Setumaal kohata. On teised aga massiivsed. Kartulikulbid olid aga kartulate nõristamiseks, ka suured ja auklise põhjaga kust vesi võis ära nõriseda. Puunõude hulka kuulus ka kangakudumise "tsölohkna", see on riistapuu mis viib lõnga läbi lõime. Need oleksid nõud mida ma ise olen näinud kaubitsejail. Veel oli üks liik puukaupa, need olid länikud ja veenõud. Länikud olid toredasti ilustatud igasuguste kirjadega, kaan peal. Neid tarvitati töö juurde söögi viimiseks, samuti veelähkreid vee viimiseks. |
|
| |
|
|
| |
Järgmise vahetuskaupana toodeti kala. Et meil rand hästi ligidal oli, siis liikusid talve läbi kalamehed, venelased, Peipsi-äärsetest küladest, külade kaudu ringi. Kalu vahetati muidugi vilja vastu, harukordadel ainult osteti raha eest. Viljaga vahetati täis täit vastu, see tähendab: üks kausitäis kalu, teine kausitäis (mõõdetud sama kausiga) vilja. Näiteks ruki vastu vahetati aga poolteist kalu ja üks rukkeid. Kalamehi oli koormaga alati kaks, üks jäi koorma juurde, kuna teine sobitas toas perenaistega kaupa. See oli sellepärast nii, sest et sageli tükiti salaja koormast kalu näppama. Seda ei loetud varguseks vaid lihtsalt näppamiseks. Kalad olid värsked, soolatutega kaubeldi vähe. Tehti kaua nii, et kalamees liikus aeglaselt peatudes läbi küla, peatudes kord siin, kord sääl ning karjus inimesi kalu võtma. Tihti olid kalad lumega püüdmise juures segi segatud, et kaal loeks. Niisugune kalamees aga sai naiste käest rängalt sõimata ning teine ehk kolmas kordki vaadati sellele sehvtimehele umbusaldavalt. Tuli sedagi sageli ette kus ka talumehed tüssasid kala- meest, andes purust vilja. See oli talvel. Suvel aga mindi ise randa kalu tooma, kel aga rand kaugel see pidi suve ilma kaladeta läbi ajama. Peamiseks kalaliigiks oli tindikala, ahvenad ja sudaka pojad. Tint oli neist siiski kõige eelistatuim. Kuivatatuid tinte ei toodud, vaid igaüks kes soovis kuivatatuid tinte saada, pidi ise kodusel teel kuivatama. Kui osteti kala, siis osteti naela või puuda mõõduga. |
|
| |
|
|
| |
Rändkaupmehed olid aga kõige oodetavamad, need liikusid jalgsi, kast õlal, talust tallu. Küll aga võis nende kaubakast sisaldada igasugust peenikest kraami. Väikesed sõrmused, klaashelmed, nõelad, niiti mitmes valikus, seepi, peeglid, kammid, harjad, noad ja nööbid jne. olid nende kaubaks. Niisuguseid mehi nimetati maal meie juures "har´ökõsist" mis tuli vist sellest, et mõned ostsid ka seaharjaseid. Aega sinna ei palju tagasi, viimast korda nägin üht niisugust "har´ökõist" möödunul aastal. Need inimesed olid peamiselt juudid, oli ka setukesi ise. Hobuse saba kasvas niikaua kuni ilmus har´ökõnõ. Har´ökõsõ olid ka helded, mõnikord andsid mõnele tuttavale ostjale häid nõelu või kammi pealekauba. Vanadele tõid nad suurte silmadega nõelu, lastele vilesid ja tüdrukutele lindikesi ja paelakesi. Oli ka har´ökõisi kes käisid hobusega. Üks niisugustest oli "verrev juut". Viimast korda nägin teda aasta kümne eest, kui ta meie küla külastas. Asjaolu mis teda meie külast eemale hoidis oli järgmine: Ühel suvisel pühapäeval tegi kaubajuut meie külas harilikku ringsõitu. Ühes talus ei oldud kodu, peale laste. Lapsed siis õhinal hobuse saba müüma, hulgani mügarikus (olin ka ise sääljuures). Saba oli üsna vähe mille eest ei loodetud kuigi palju kaupa saada. Üks poistest aga hakkas alt sikutama. Juudi margapuu hakkas näitama kaalu. Ega juut polnud pime, varsi oli petja käes, sõim lahti. Juut sai vihaseks ja ostnudki enam saba, pakkis oma kastikesed pääle ja laskis hobusel lonkida külavahel edasi. Üks poistest aga läitas tikkudega vankri tagant heinad põlema. Juut nüüd kisama ja külast välja põgenema. Tollest päevast ei näidanud ta oma nägu meie külas. On ka niisugust har´ökõisi olnud kelledest isegi on jäänud laulud järgi. Mäletan kuidas laulsime: |
|
| |
|
|
|
|
9 |
Jummal toosi tuulõkõsõ,
|
|
|
|
10 |
Siima Miko siiä saasi.
|
|
|
|
11 |
Kõik neo mulgi' vette vees,
|
|
|
|
12 |
Õga kümne mulgi päält
|
|
|
|
13 |
Kümme kopkat mullõ saas.
|
|
| |
Siima Miko oll olnu üks har´ökõnõ, kes juba enne meie sündi oli kadunud, aga me ikka veel ootasime ja laulsime tuulele laulu Siima Mikost. Oma kaupa raha eest nad meeleldi ei müünud. Igal har´ökõsõl oli oma hüüdnimi, antud rahva poolt. |
|
| |
|
|
| |
Kaltsukaupmehi liigub sageli veel nüüd. Kaupmeesteks on setud, kes vahetavad üht kui teist kaltsude vastu. Vahetuskaubaks neil on kausid, paremal juhul ka portselannõud, mänguasjad (savipardid, savikoerad viledena). Raha eest nad osta ei taha. Kaup tehakse lihtsalt: tuleb kaupmees ja käsutab perenaisi räbalaid otsima, ise sealjuures kiidavad ja näitavad omi kausse. Räbalad otsitud, siis algab see suur "tinglemine". Tagajärjeks on muidugi see, et perenaine saab mõne savinõu ja kassikopsiku pealekauba, kuna kaupmees viskab räbalad koormasse ja sõidab teiste tallu. |
|
| |
|
|
| |
Sibulakaupmehi käib harva. Sibulaid ei vahetata vaid ostetakse puht raha eest. |
|
| |
|
|
| |
Huvitava vahetuskaubana on tuntud Setumaal veel tökat, mida tarvitatakse jalanõude, pastalde, saabaste ja hobuste riistade määrdeks. Tökat vahetati vilja vastu. Sellest on veel laulgi, kuidas kaks tökati kaupmeest hakkavad Looga kõrtsi juures kaklema. Tökati kaupmehi nägin ise viimati kui olin 13 aastane pääle tolle ma neid enam näinud pole. |
|
| |
|
|
| |
Teise erakordse kaubana olen näinud heeringaid. Vahetuskaubana heeringad ei ole hääd, sest hääd on selleks liialt kallid, ega keegi ei taha naljalt nii kallist suutäit osta. Heeringaid vahetati vilja vastu. |
|
| |
|
|
| |
pag. 91 Üht imelikku vahetusviisi olen näinud ühes rannaäärses külas, kus vahetati sööke. Olen ise päält näinud kuidas tuppa tuli tüdruk käes kauss supiga mis alles auras. Pikema jututa asetas ta kausi lauale, kuna pereema ruttas küsima mida ta vastu soovib. Seekord anti vastu keedisherneid. Minu küsimusele, et kuidas see nii on, vastas pereema: "Näil õi ole hernet, a meil om ja tulõva ja vahetasõ. Mii küläh tettas alati niimuudo." Varem on olnud seda vahetusmoodi laialdasemalt, kuid nüüd tuleb seda ette üsna harva üksikutes nurkades. |
|
| |
|
|
| |
Ka Setumaalt on rändkaupmeeste ärid välja suremas. Seda teeb kultuur, haridus. Igal sammul avatakse poode kust saab kerge vaevaga osta tahetavat asja, ega pole tarvis oodata pikkisilmi harjukaist oma kastiga. Muidugi oli ka harjukaiste kaup alaväärtuslik, ega suuda kuidagi paremalgi tahtmisel rahuldada ostjat. |
|
| |
|
|
| |
Kirjeldatud iseenda mälestuste ja vanemate inimeste juttude järgi.
|
|
|
| |
|