| |
Hans ja vana=pagan
|
|
| |
Ennemuiste oli Ilmarinse, kunstide ja tarkuse jumala sugust eestlaste seas üks kaval ja tark mees, nimega Hans. Tema kavalust kiideti kõikis paikus. Viimaks sai ta himu inimeste seas otsa, ja ta tahtis seda vanapagana vastu katsuda. Selle nõuga läks ta videvikul metsa poole, kus tal tee peal vanapagan vastu tuli. Hans tellis ennast poisiks ning ei tahtnud midagi palka kui aga seda punkti et kumbas ennast neist pahandaks, selle nina ja kõrvad saaksivad ära lõigatud. Nüüd läksid nad vanapagana majasse, ja et õhtu käe oli heitsid nad kohe magama. Hommiku ütles vanapagan: "Hans, täna ma lähän: |
|
| |
|
|
|
|
4 |
Pulmapilli puhumaie,
|
|
|
|
5 |
Pulmatantsu hüppamaie,
|
|
|
|
6 |
Pulmarõõmuda pidama;
|
|
| |
Sina pead kodu jääma. Hari mu lapsed ilusti puhtaks ja löö ka silma aida poole, - pärast võid ka järele tulla. Sai Vanapagan ära läinud, siis võttis Hans kõik lapsed, tappis nad ära ja haris soolikad puhtaks. Laste silmad ajas ta vardasse ja pani aeda ukse külgi. Kui nüüd vanapagan pulmast koju tulli ja tapetud lapsi nägi, sai ta kurvaks - vihaseks ta ei tohtinud saada - ja heitis murega mgama. |
|
| |
|
|
| |
Teisel pääval läks vanapagan, ilma et Hansule kedagi tööd oleks annud |
|
| |
|
|
|
|
11 |
Meelelahkust leidemaie
|
|
|
|
12 |
Mured vaiba alla matma.
|
|
| |
Vanapagana vanamoor oli laste tapmise pärast veel enam Hansu peale vihane ja tegi ühe kunstliku vankre, kellega ta Hansu ahju tahtis saata. Küttis oma suure ahju hästi palavaks ja käskis Hantsu vankrisse astuda. Hans aga ütles, tema ei oskada mitte sinna sisse minna. Vanamoor astus ise sisse. Ja ütles: Nõnda lähäb! - Nõnda lähäb jah, hüüdis Hans ja ajas vanamoori vankrega ahju ning tõmbas ukse kinni. Ise läks ta vana hobuse nahkade taha, kasu' peale. Kui vanapagan õhtu koju tulli, nuusutas ta mööda tuba, ja ütles: |
|
| |
|
|
|
|
15 |
Oori haisu, moori haisu,
|
|
|
|
16 |
Vanamoori kärsuhaisu.
|
|
| |
Siis läks ta ahju juure, kus ta Hansu arvas sees olevat ja tahtis teda veel õhtuks ära süüa. Aga kuida ehmatas ta ära kui Hans kapi pealt maha tuli! Nüüd sai ta küll aru, et vanamoor ära oli põlend ja ütles seepärast Hansule: "Nüüd on mo lapsed ja naene otsas, seepärast tahan ma selle maja maha jätta, ja homme lähme jõudu katsuma. Hans oli sellega rahul ja heitis magama. Hommiku läksid nad ühe lageda maa peale, kus vanapagan omale ühe nuia võttis ja teise Hansule andis. Vanapagan viskas esite ei maa värises ja viiekümne versta peale nuia vingumist kuuldi, nui lendas kümme versta kaugele. Hans, kes nuia hääste tõstagi ei jõudnud, nägi ühte pilve tulevad ja ütles: Las see pilv tuleb lähemale, ma viskan nuia sinna peale. Vanapagan aga karjus: Ära viska mitte, sest see on: |
|
| |
|
|
|
|
19 |
Pojapoja pärandusta
|
|
|
|
20 |
Vanataadi viskunuia.
|
|
| |
Seega oli Hans teda jälle ära võitnud. Nüüd läksid nad ühest kartohvlipõllust mööda, ja et neil kõhud tühjad olid, siis võtsid nõuks omale rooga valmistada. Hans küsis vanapagana käest: Võtad sa pealt või alt? Vanapagan lubas pealt võtta. Nüüd keetsid mõlemad enestele suppi, Hans kartohvlitest ja vanapagan kartohvli varte nupsidest. Hans katsus vanapagana suppi, aga et see lääge ja viha oli, siis kallas teda maha. Vanapagan Hansu suppi katsudes tunnistas, et ta seekord jälle petetud oli, aga lubas edespidi targem olla. Selle järele heitsid mõlemad magama võitlemise väsimust ja jõudu uue rammu katsumiste peale korjata, sest tä videvikul tahtsid nad metsas teineteise kätt pigista. Kui vanapagan noorskama jäi, läks Hans sepa juure ja laskis omale raudkindad teha, ning enne kui vanapagan ülesse tõusis, oli ta jälle oma asemel. Videvikul läksid nad |
|
| |
|
|
|
|
23 |
Vahvast meesta võitlemaie
|
|
|
|
24 |
Kässa kangest kägistama.
|
|
| |
Seal metsas, mis praegu veel kuradi metsaks hüütakse ja kus seda võitlemise paika näidatakse, tulid na kokku. Vanapagan vaatas Hansu käte peale ja küsis: kueda on so käed nii mustad? See tuleb sõniku vedamisest, vastas Hans. Nüüd hakkas vanapagan Hansu kässa pigistama, et |
|
| |
|
|
|
|
27 |
Raudakindad ragisesid,
|
|
|
|
28 |
Pini suitsu sünnitasid.
|
|
| |
Hans aga naeris. Pärast tuli Hansu kord pigistada; Hansul olid pihid käiste sees ja pigistas nõnda, et vanapagan karjus, mis maa põrama pani ja vanapagangi ise heitis jooksu; homme katsume puid vedada, hüüdis ta veel tagasi. Teisel pääval võtsid mõlemad ühe puu - Hans kiites ennast tugevama olevat ja võttis tüvist kinni, vanapagan läks ees ja võttis oma puu ladvast kinni. Ära sa tagasi vaata, hüüdis Hans vanapagana puu peale karates, muidu söövad sind hundid ära, ja sidus ise oma puu vanapagana puu külgi. Vanapagan ähkis vedades ning kui ta tagasi vaatas, lõikas Hans talle malgaga päha. Kui vanapagan õue oli saanud lõikas Hans nöörid katki, ja oli sedaviisi vanapaganaga ühes koju saanud. Vanapagan oli väsind ja küsis Hansult, kus sina nüüd magama heidad? Veskeluugi alla, vastas Hans, - vanapagan lubas ise lae peale minna. Hans pani oma voodi luugi alla, ühe puupaku sisse ja teki üle, ise läks ta nurka. Keskööl võtis vanapagan ühe veskikivi ja saatis puupaku peale, et kõik sängi rusuks sai. Hans aga hüüdis: Kes see ajab sealt puru silma ja ei lase rahulikult magada?!" Vanapagan ehmatas ära, sest nii vägeva ei arvanud ta Hansu mitte olevad, et ta veskikivi puruks peab, ning jäi vagusi. Hommiku katsusid nad, kumb neist sügavamale maa sisse kargaks. Läksid ühe välja peale, kus vanapagan rinnust saadik maa sisse kargas. Hans teadis, et seal üks vana kartohvliauk oli, mis pealt puruga kinni oli ja kargas ülepea sinna sisse. Vanapagan aga mõtles:
%
Hans on vägev võitlemaie
Väga tugev taplemaie
Rohkest on rammu tal rindusta.
%
Seal oli nüüd Hans jälle võitnud. Peale seda läksid nad rukkipõllust mööda. Hans küsis jälle, kas tema alt ehk pealt võtta. Vanapaganal tuli meele, kuida ta kartohvli- te juures oli petetud saanud ja rabas alt võtta ning sai sellega rukki kõrred ja juured, Hans aga terad. Õhtul heitis Hans ahju ääre magama, aga vanapagan ahju peale. Kui vanapagan noorskas, pani Hans oma asemele piimapütid ja kasetohu peale. Keskööl võtis vanapagan oma isaisa nuia ja virutas (nuiaga) mööda pütta et piim ümber läks ja kasetoht kobises. "Ah, kuivad luud kobisevad," - tuli ahju pealt maha, nägi piima ja ütles: "Valge pask aga veel järele jäänud." "Väga tõsi," kostis Hans nurgast. Häbiga läks vanapagan ahju peale |
|
| |
|
|
|
|
31 |
Pahandusta peletama,
|
|
|
|
32 |
Unevaibal unustama,
|
|
| |
Hommikul kutsus vanapagan Hansu kiviviskamisele. Vanapagan viskas nõnda, et kivi kuus tundi ülevel oli. Hansul oli aga lõuke peus, kes kui ta teda lahti laskis, enam tagasi ei tulnudki ehk nad küll õhtuni ootasid. - Teisel pääval katsusid nad, kumb neist vanapagana vana punast ruuna kintsude vahel enam edasi kannab. Ühe seks valmistud ringplatsi peal pigistas vanapagan va' punase kintsude vahele ja kandis kõberas vaevaga. Hans aga istus ruuna selga ja kihutas et tolm taga, nõnda et vanapagan sedagi imeks pani. Õhtul heitsid mõlemad oma aseme peale, aga Hans läks pärast nurka, sest ta kartis vanapagan teda ära tapaks, ning pani puupaku enese asemele teki alla. Kes öösel tuli vanapagan pika nuiaga |
|
| |
|
|
|
|
35 |
Nuiaga nina nüristama
|
|
|
|
36 |
Vana Hansu virutama.
|
|
| |
Ta põrutas kõigest jõust ja ütles: "Nüüd on ta ometi valmis!" "Valmis jah!" vastas Hans nurgast. Kirudes läks vanapagan oma asemele. - Teisel pääval läksid nad kuhja kodu tooma vana ruunale söögiks. Hans tikkus kuhja otsa, vahtis ümberringa ja luges: üks, kaks, kolm... Vanapagana küsimise peale, mis ta lugeda, vastas Hans: "Püha Jüri kutsikad!" Vanapagan tõmbas kuhja sülle ja jooksis otsekohe temaga laudile. Hans istus kuhja otsas ja sai ka ilma vaevata koju. Kodu istus Hans maha ja hakkas paela tegema, mis ka vanapagan järele katsus, aga leidis sõrmed liig kõvad olevad. Hans õpetas, et kui ta omad sõrmed seina sisse aukudesse paneks ja kinni kiiluks, siis siis saaksid naad pehmeks minema. Vanapagan pani ka - |
|
| |
|
|
|
|
39 |
Pistis sõrmed palgi sisse
|
|
|
|
40 |
Sõrad seina servaje,
|
|
| |
ning Hans kiilus kõvasti kinni, et vanapagan kuni teise homikuni palki näris, ennegu ta lahti sai. Kui nüüd vanapagan nägi et ta Hansust kudagi viisi lahti ei saanud, ja võtis nõuks ära põgeneda. Tappis siis oma punase ruuna ära, võttis naha seljast ära, kuivatas, õmbles ääred kokku ja tahtis nüüd vara täis toppida. Hans, kes tema nõust aru sai, tikkus parajal ajal asjade alla naha sisse. Nüüd pani vana sarvik lõikama, korraga kolm kuningriiki läbi, - siis viskas ta naha maha ja ütles: "See oli puhk!" "Ja punase ruuna nahk," vastas Hans. Vanapagan pani jälle punuma; kui ta jälle kolm kuningriiki läbi sai, viskas ta ähkides koti kõige Hansuga maha ja hüüdis, kui enne: "See olli puhk!" "Punase ruuna nahk," oli Hansu vastus. Kolmanda puha jooksu järele, kui ta kuulis Hansu järel olevad, kargas ta merde ja uppus ära. Hans sai kõik ta varanduse omale ja elas rõõmsaste oma eluotsani. |
|
| |
|
|
|
| |
|